Wednesday, June 20, 2018

rant: volüümripsmed


Ütlen kohe ära, mida ma tehnikult ootan ja milline on minu visioon täiuslikest võltsripsmetest. Minu goal on leida hea ripsmetehnik, kellele meeldivad suured lopsakad ripsmed, sellised väga extra. Keegi selline, kes teab täpselt, mida ma mõtlen teatraalsete ja tihedate nukuripsmete all. Korralikud lehvikud sellised. Tehnik võiks hoolduse 1,5h piiresse mahutada, mis on tegelikult väga tavaline hooldusele kuluv aeg, aga mulle on tehtud ka kauem. Tean, et üks selline tehnik tegutseb Tartus, sest Krissu käib seal ja tal on close to perfect lehvikud. Heameelega leiaksin kellegi Tallinnast omale truuks tehnikuks, she's out there somewhere kindlasti.

Krissu ripsmed



Inspiratsiooni selleks postituseks sain ma tänasest hooldusest. Minuga võttis ühendust üks algaja ripsmetehnik ühest Viljandi ilusalongist, tal olid väga soodsad hinnad ja mõtlesin, et no okei, lez give her a chance.  Tavaliselt käin ühes teises salongis, aga sealne õhkkond on selline.. noh, üliformaalne, tehnikud klientidega eriti juttu ei tee. Igatahes, tänases salongis oli atmosfäär vabam ja tehnikuga oli kerge rääkida, sõbralik ja soe teenindus. Kuid ma olin seal toolis 3 tundi. kOLm. Hoolduses. Saan aru, algaja tehnik, aga ma ei suuda enam hoolduses kolm tundi istuda, it was torture. Minu soovitud pikkus ja kaar olid 12 D ja need ma ka sain, I just wish, et nad oleksid veidi tihedamad.


D kaar oli parim otsus üldse, pikka aega käisin C kaarega ringi ja ei saanud aru, miks mu ripsmed dramaatilised pole. Krissu ütles ka, et pole üldse aru saada, et mul volüümripsmed on. Eriti rahulolematu olin siis, kui käisin Tartu vanalinnas asuvas salongis tegemas. Polnud üldse see, mida ma soovisin. What are those?


Mu eelmine tehnik tegi tegelikult kenasti ja kiiresti, aga taas, tulemus oli hõredam kui ma soovisin.



Olen Lash Lifti ka proovinud. See on pigem tagasihoidlike ripsmete austajatele. Vasakul loomulikud ja paremal Lash Lift.



Volüümid pudenevad mul kiiresti ära ka. Peaks korra nädalas hoolduses käima, et laitmatu oleks. 

Saturday, June 16, 2018

to success and nothing less


Olen laevalt tagasi ja see oli tore ja samas ka kurnav vahetus. Esimesel töövahetusel olen alati väga busy lady. Selles tingituna ma eriti ei maganud sel vahetusel, mu immuunsussüsteem nõrgenes ja I got sick vahetuse viimasel päeval. Mu paariline baaris oli nohune ja noh, käes on vaba vahetuse 4. päev, ma endiselt ei saa hingata ja I think I'm snoring like a fuken beast öösiti, nina kinni, aga bf pole midagi öelnud õnneks. 

Aga see tunne, this freedom, on võrratu. Ma pean silmas seda, et ma olen lõpetanud lõpuks ometi bakalaureuse pärast nelja pikka aastat, ma ei pea sellest enam mõtlema ja saan merel seilata without a care in the world. Noh, hetkel vähemalt ei pea mõtlema. Varsti on magistrantuuri aeg sisse astuda ja muidugi ma proovin, aga ausalt öeldes praegu siin minu ja sinu vahel, I'm dead tired õppimisest. Ma pole lõpetanud sellega, ma kindlasti tahan veel õppida, aga kohe praegu? Äkki puhkaks aastakese ja siis uue hooga, värskena magistrisse. 

Käisime ka Riias sel vahetusel, see oli erikruiis ning esimest korda läksin linna peale jalutama. Imestasin, kui lihtsalt ma seal vene keelega läbi sain. Läksime Street Burgers restorani, täiega burksi isu oli. Beast nagu ma olen, võtsin suuuUUUUure eine ja loputasin selle kõik ühe gigantse šokolaadise jääkokteiliga alla. Siis jalutasime edasi ja bf tardus paigale, nägin, et ta jäi KFC'd jõllitama suu ammuli ja vaeseke oli nii upset, et tal ei tulnud meelde, et Riias on KFC, muidu me oleks sinna õgima läinud. Seedisime veidi oma burgereid ja läksimegi KFC'sse ja päris naljakas oli, kuidas ta uhkelt laeva tagasi jalutas oma suure KFC ämbriga full of chicken wings

Vahetuse lõpp, sadamas at 4 am. Mu hobusesaba oli tight as shit, mu jalad valutasid hullupööra, pea oli palavikust paks ja kraan kontrollimatult lahti, aga tuju oli hea, oli lahe töönädal. 


In other news, täna olid blogiauhindade gaala. Endiselt pole mina kutsutud lol (im not famous). Endiselt pole see sama fancy kui näiteks Stockholmis toimuv Blog Awards, mida ma mingi 14-aastasena täiega jälgisin ja mu lemmik rootsi blogija Foki võitis igas kategoorias. Hea meel, et Mallukas võitis, mäletan, kuidas ma temast arvasin, et ta on overhyped oma lambise blogiga. See oli siis, kui ma polnud tema blogi kordagi lugenud. Nüüd olen lugema hakanud ja Mariann on täitsa naljakas tädi, ütleb nii nagu asi on, no bullshit.

Tuesday, June 5, 2018

Done with university


1. juunil oli mul esimene kaitsmine, psühholoogia seminaritöö ja 4. juunil bakalaureusetöö kaitsmine. Kuna õppisin kahte eriala ja soovisin psühholoogiat ka magistris õppida, pidin tegema suuremahulise uurimistöö ja seda kaitsma. Tundnud, et somehow I had it harder kui mõni teine tudeng, kes kahte eriala õpib. Tean inimesi, kes õppisid samuti kahte eriala, kaitsesid ainult bakatööd. Veidi pissed me off, et I had to work twice as hard. KUID, mul on hea meel, et ma seda tegin. Psühholoogia seminaritöö andis väärtuslikud oskused, see oli esimene teaduslik artikkel mul. Aga päev enne kaitsmist mul oli täielik nervous breakdown.

Ma valasin pisaraid terve õhtu, mitte seetõttu, et ebakindel oma töös. Ei, töö oli bomb. Kartsin, et mul hakkab hääl hirmsasti värisema ja seda, et ma ei suuda professionaalselt argumenteerida under this crushing pressure, pea ju tühi. Mina olin viimane kliinilise psühholoogia bloki kaitsja, kõik kuus psühholoogi/õppejõudu istusid nina all. Mu hääl värises ja mitte vähe, so embarrassing. Minust eelnevad tüdrukud olid teinud keerulised ja mahukad slaidid, minu oma oli väga lihtne, nagu mingi põhikooli õpilase tehtud, see ajas juba higistama, et äkki jätan mulje, et pole piisavalt palju vaeva näinud. Minu suureks üllatuseks mu töö oli väga hea. Mul tuli vastata ainult ühe komisjoniliikme küsimustele. Ta oli nii sõbraliku näoga ja naeratas mulle kogu aeg ja ma keskendusin ainult talle, ta sõbralik olemine calmed me down. Siiski juhtus see, mida ma kartsin - ühele küsimusele ma ei osanud absoluutselt vastata. Küsiti, kas ma võiksin rääkida, milliseid impulsiivsuse tüüpe olemas on. I had no idea. Igatahes, töö sai kaitstud hindele B ja ma olen selle üle väga õnnelik. 

Bakalaureusetööga läks palju, palju hullemini. Ma olin baka kaitsmist alahinnanud. Ma olin väga enesekindel enne kaitsmist, tundsin ju oma tööd läbi ja lõhki. Olin esimene kaitsja ja ma vuristasin oma ettekande kahe minutiga ette ja lisaks ma hakkasin veel kokutama. Ei suutnud välja öelda sõna "populariseerimisele". See moment nägi literally välja selline: populars-populariseerm-popul-vabandust-popularseemirsele. I wanted to die. Siis järgnes akadeemiline diskussioon ja minu töö oli väga kaugel täiuslikkusest. Ma istusin seal, tundsin oma süda pekslemas ja higi voolamas ja seda kübekest lootusetust, et with that much criticism, ma ei kaitse seda elusees ära. Kaitsesin ära ja tõmbasin kohe leegid Lux Expressile, et tagasi Tallinna sõita ja hope for the best, et läbi ei kukkunud. Sain hinde C ehk "hea". Pole kõige parem, aga pole ka halb. Olen rahul, et D ei saanud. 

Käisin üle pika aja ka Tartus küüntes. Matid valged with some bling


Ostsin ka uue näokreemi, sest mu Clarinsi oma sai mingi 2 nädalaga otsa. The Body Shopis on hetkel kõik aloe vera sarja tooted püsiklientidele -30%, seega mõtlesin, et proovin ära. Purk on tiny as shit, 14 eurot oli. Pidi rahustama näonahka. Panin seda just peale, hetkel kõik a-okay, nägu siidine. Müüja andis kaasa ka maasika kehajogurti testeri. Kehajogurtid on uusimad kehaniisutajad seal ja täitsa huvitav on ära proovida. Mul on olnud kõik niisutajad maasika sarjast ja kui sinna sarja lisanduvad uued tooted, I am trying them out for sure.


Homme algab mu selle aasta esimene töövahetus laeval baaris ja ma ei kirjuta nädal aega. Ei jõua juba ära oodata seeing all my coworkers, kellega viimased kolm suve merel kruiisinud ja töötanud, never gets boring. Also my man works minuga samal laeval, so I will be seeing him more often. Lähme sel korral ka erikruiisile Riiasse, will be fun

Thursday, May 31, 2018


Mingi kümme korda seda postitust alustanud, kõik katsed on prügikasti lennanud. Ma olen scared as shit ja eile õhtul läksid silmad märjaks. Nii hirmus ikka see kaitsmine. Võid ju seda ettekannet pähe raiuda ja oksendamiseni korrata nagu ma seda viimased päevad teinud, aga küsimusteks ei saa valmistuda. Ja trust me, küsimusi tuleb. Küsimused tulevad mu retsensendilt ja kuueliikmeliselt komisjonilt, kõik psühholoogid. Hirmutav, sest ma närvitsen küsimuste pärast, millele ma vastata ei oska ja see on viimane asi, mida ma kaitsmisel öelda tahan, et ma ei tea vastust. Ma uurisin emotsioonide regulatsiooni oma töös, seega tean üht-teist strateegiatest, mida abiks võtta, kui sa oled an emotional mess nagu mina hetkel. On halvad strateegiad ja on head strateegiad. Halb strateegia on see, mis süvendab halba emotsionaalset state of mind, näiteks ruminatsioon ehk basically ülemõtlemine. Hea strateegia siinkohal on kognitiivne ümberhindamine ehk ma muudan olukorda  oma peas positiivsemaks. In other words, selmet mõelda, et ma jätan mingi lolli klouni mulje seal, mõtlen hoopis nii, et nad on kõik psühholoogid, neid ei tasu karta ja kui minu töö oleks täis pask, siis mul poleks ju lubatudki seda esitada. 

Peale kaitsmist sõidan Tallinnasse, meil saab kuus kuud koos. Aeg ikka lendab. Mõtlesime mõlemad kunagi, et ei ole suhtetüüpi inimesed. Mina arvasin siis seetõttu, et elu seadis mu teele ainult ennasttäis superficial poolearulisi with no respect towards women. Aga temaga it just works. Hea, kerge, no drama, just fun.

Käisin eile Krissuga Tartus Toomemäel fotosessioonil. Krissu oli mulle mu 22. sünnipäevaks kinkinud 45-minutilise fotosessiooni Margit Parteiga. Me nägime oma sarnastes kleitides välja nagu nukud ja pildistamise lõpus andis Margit mulle piece of advice kaitsmiseks - kui komisjon hakkab küsimusi küsima, ära võta kaitsepositsiooni sisse, be chill, no one's attacking you. 

Üleeile käisin Pärnus Krapis peesitamas sõpradega. Peakate on imelik, sest mu pea on liiga suur ja mulle ei mahu mitte midagi pähe. Aga päikesepistet ka saada ei taha.


Wednesday, May 23, 2018

Your vibe attracts your tribe


Kaitsmisteni on veidi üle nädala aega, mul on deadass 0 emotsiooni selles suhtes. Ma ei tea, kas asi selles, et ma olen täiesti confident, et minu teaduslikud tööd on piisavalt toredad, et väärida vähemalt hinnet C või mul ei ole kohale jõudnud, et nüüd kohe ongi lõpp. Esimesena kaitsen psühholoogia uurimistööd. Poleks elusees arvanud, et ma midagi sellist kaitsen. Psühholoogia mõte tuli alles ülikooli poole peal, kui oli vaja kõrvaleriala valida. Vaatasin, et ma olen ainus, kes kaitseb anorexia nervosa ja bulimia nervosa teemal. Teised kaitsevad muude häirete teemal, nt liigsöömishäire, depressioon. Need ka huvitavad teemad. Ma pean ka ühe kaastudengi tööd põhjalikult analüüsima ja retsenseerima komisjoni ees. Õnneks sain ülihuvitava töö omale, üks tüdruk tegi töö skisofreeniast. So rad.

Olin täiesti convinced, et selle kolme nädala jooksul Tallinnas ma võtsin mingi 10 kilo juurde. Ma ei võtnud midagi juurde hoopis. Ma kaalun 59 kilogrammi, seda pole just ebameeldivalt palju, aga samas pean ka tunnistama, et tegelikult olen ikka kõvasti juurde võtnud. Paar aastat tagasi olin 53-kilone but I just looove food

Juuni alguses peale baka kaitsmist naasen oma kruiisilaevale, seekord hakkan baaris töötama. Eelnevad kolm aastat olin restoranis seal. Päris alguses, kui üldse laevale tööle läksin, olin samuti baaris. Graafik hakkab jooksma nagu ikka meil seal, nädal merel ja nädal maas. I cannot wait lihtsalt, tuleb ülilahe suvi. 

In other news, tutvustasin emale oma peika lõpuks ära. After 6 months of dating. Mina nägin tema ema kohe alguses ära. Mu tädi mees korraldas uhke sünnipäevapeo ühes puhkekompleksis Tartu lähistel. Mu venna pere ja isa peole ei tulnud for different reasons, aga ta kohtus siis mu ema, tädi ja kahe sugulasega ja everyone loved him. Läks väga hästi. Tegime polaroidkaameraga pilte, such a cool thing see ikka. 



Vihtusime sünnipäevalapsega tantsu ka


mama


Thursday, May 17, 2018

Graduating soon


Ma ei ole kirjutanud jumal teab kui kaua. Olen muutumas üheks nendest blogijatest, kes blogivad korra kuus. Pole minulik, mina kirjutan tihti tegelikult. Olen kolinud Tallinnasse sort of.  Peaks siin olles tihedamini blogima.

Mu lõputööd on valmis, psühholoogia uurimistöö ootab hindamist ja kaitsmist. Bakatöö köitsin eile Mustamäel TTÜ-s ära. Peika oli kaasas ja tegi ettepaneku sealsamas kohvikus/sööklas lõunat süüa. Jumalik burrito oli. Täiesti kade TTÜ tudengite peale, minu ülikoolis süüa ei ole. Vist matemaatika majas oli aga kes sinna satub?? 

Mõni päev tagasi käisime suurema seltskonnaga Pirital päevitamas ja sulistamas, TallinnaTV tuli intervjueerima. Normal day in Tallinn vist. Ja sellel päeval sain ma oma elu teise kuumarabanduse. 24h mul oli energia miinustes, püsti seismiseks energiat ei olnud, iiveldushood paid me a visit ka aegajalt. Olen jumekas though. Siis läksime paadiga Pirita jõele kulgema. Oli tore.

Peika sai mõni nädal tagasi 22-aastaseks. Kinkisin talle hiiglasliku Minioni heeliumõhupalli bc he likes Minions ja spordipoe kinkekaardi. Meestele on nii raske kingitust valida. Õhtuks cookisime sõpradele süüa ja läksime Hollywoodi ning õhtu lõppes Laboris, minu lemmikbaaris. Järgneval päeval olin sunnitud end inimeseks tegema, mul oli pehmelt öeldes väga kole olla. Läksime peika perega restorani õhtust sööma ja tegin selle vea, et tellisin omale vett. Hangover ja vesi ei käi kokku. Ootasime oma toite, ma kulistasin oma vee alla ja tegin sellega omale karuteene. Vabandasin end, tõusin lauast ja liikusin tualettruumi to throw up. Mitte kunagi enam.

Ah jaa, karti käisime ka sõitmas. Istusime seltskonnaga Mustamäel Sõpruse kohvikus ja keegi tõi ettepaneku Õismäele kardirajale minna. Läksime. Muidugi mina olin ill-prepared nagu ikka, mul oli lehviv kleidike seljas ja kardiga kihutades tõusis mu kleit nabani ja põhimõtteliselt kulgesin aluspükste väel kardirajal keset meestekarja. Kui minna karti sõitma, ainult pükstega.


                                                                
Üleeile käisime Õismäel tiigis paadiga, poisid tahtsid instagrami pilti paadiga paneelikate vahel. It has been so much fun, see elu siin pealinnas. 

Monday, April 30, 2018


Reedel käisime Kristinaga 5MIINUST kontserdil. Saal oli täis, kõik laulsid (ja ropendasid) kaasa ja nagu ikka igal kontserdil, seisid meie ees kolmemeetrised mehed, seega artiste väga ei näinud. Mingil momendil kallati meile midagi pähe ja ma olin just mõned tunnid tagasi oma juukseid pesnud. Pöörasin end ümber ja olin pehmelt öeldes tige taga seisjate peale, sest tundus, et keegi tagant ajas joogi ees seisjatele krae vahele. Hoopis 5MIINUST ise oli rahva sekka mingit jooki visanud. Järgmine kord nende kontserdile tulles tean oma juukseid mitte pesta. Suurema õhtu ajast veetsime oma vanade koolikaaslastega, catching up. Kaasaarvatud nendega, keda sai terve gümnaasiumi vältel välditud. Viljandis väljas käimine on meie jaoks nii harv nähtus nüüd. Was a funny evening, see you next year.

Mu mõlemad lõputööd ootavad juhendajatelt rohelist tuld, et ma saaksin need esitada hindamisele. Bakatöö on mul nEliKÜMmeNd lehekülge pikk. Psühholoogia seminaritöö on mingi 15 lehekülge pikk. Kui mul tööd kaitstud ja kool lõpetatud, kirjutan suure ja pika postituse kõigest university related ja minu kogemusest. Minu kogemusest rebasena, kellel ei olnud ühtegi tuttavat ees ülikoolis ja I knew absolutely nothing

Ma olen mitmeid kordi andnud Dieseli Loverdose Tattoo parfüümile võimaluse. Parfümeerias tundus see pudelist nuusutatuna väga paeluva lõhnana. See on liiga sweet, even for my taste. See ütleb midagi, sest mina olen Britney Spearsi parfüümide kummardaja, tema lõhnad on ju kõige kommisemad üldse. Lõhnad ei ole midagi, mida saab kiiruga osta. Kahjuks. 





lollitamas




Thursday, April 26, 2018

i am very stressed


Ma olen jõudnud sellisesse kohta, kus õppimine on kopa ette visanud ja ma tahaksin lihtsalt tööle minna, no classes, no homework. See on kohati olnud noh, quite depressing. Mõtlen tagasi kolmele eelnevale suvele, kus läksin iga vahetus rõõmsalt tööle ja kurbusega tulin vahetuse lõpus ära. God, I was so happy. Ma tõesti loodan, et see suvi tuleb ka selline. 

Iga päev olen proovinud olla produktiivne kooliasjades. Pidevalt bakatöö kallal nokitsenud ja tänasega sain valmis psühholoogia uurimistöö, mille saatsin juhendajatele for final comments, loodetavasti. Kahe nädala pärast tuleb esitada. Ma tahan võimalikult vara mõlemad lõputööd ära esitada. Asjade viimasele minutile jätmine ajab deadass oksele.

Teisipäeval andsin ülikoolis loengut soome kultuurist. Kui loeng kestab 90 minutit, siis mina rääkisin 40 minutit. Alguses mõtlesin, et geez, what a fail ikka. Tudengid ka vist ei saanud päris täpselt aru, kui ma ütlesin, et nüüd on kõik. Enda kaitseks ma võin öelda, et ma ei ole elu sees nii kaua publikule midagi rääkinud, see oli minu esimene kord õpetaja rollis olla. Igatahes, sai harjutada avalikku kõnepidamist, gon need it kaitsmistel.

Ma olin 20. aprillil Tallinnas peika juures, õhtu oli, he was with his friends väljas ja mina tegin kodutöid. Võtsin ajalehe lahti ja tundsin, nagu I got shot in the heart. Et Avicii surnud. Ma isegi valasin paar-kolm pisarat, sest ma tuletasin meelde aegu, kus ma olin niiiiiiiiiiiiiiii armunud temasse. Ausalt, täpselt 5 aastat tagasi 21. aprillil 2013 ma avaldasin postituse, kus ma ütlesin, et ma tahan Tim Berglingiga lapsed saada. Kõigepealt Chester ja nüüd Tim. Will forever love them both.

In other news, käisime vanalinnas siidrit joomas ühes restos, kus ta üks parimatest sõpradest töötab. Rääkisime juttu veits, poseerisin piltide jaoks, ate that cute ass marzipan.




Saturday, April 14, 2018

Life ain't perfect, but our hair can be


Hõõrusin vanalinnas joostes kanna verele, pidin lonkama pika tee tagasi oma auto juurde, üks toss jalas, teise näpus. Kuna Tallinnas ei ole võimalik mul kaalus juurde mitte võtta, siis Viljandis püüan olla see inimene, kes istub rangel dieedil ja käib iga päev sportimas. Eile käisin kõhutantsu trennis, tantsisin peeglile ülilähedal, treeneri kõrval, vaatasin end, hated what I saw, motivatsioon tuli kiiresti tagasi. Ma tean, et mul ei ole midagi häda, ma olen normaalse kehaga, perfectly fluffy, aga ma tean, et ma näen kõige parem välja, kui ma olen veidi pisem. Not much, just a little. Noh, selline nagu ma olen olnud eelnevad 3 suve. Pikkusega kuskil umbes 164, kaaluga 55 kilogrammi kandis. Selline healthy.

Endiselt kirjutan psühholoogia seminaritööd. Südamel tekivad palpitatsioonid, kui ma mõtlen kaitsmisele. 

Käisin eile juuksuris. Mu juuksed olid täielik shitstorm, pusas hein. Juuksur küsis, kas palsamit ikka kasutan. That's how bad my hair was. Muidugi kasutan. Viimasel ajal need juuksed täiesti vihale ajanud, kogu aeg sassis ja pusas ja nende lahti kammimine tirib nii palju juukseid välja. Mul ei ole kunagi nii vähe juukseid peas olnud kui praegu. See ei ole toitumisest obviously, this shit is likely genetic. Otsad olid peamiselt need, mis pusasse kiskusid. Lõikasin 5 cm maha ja tunnen end taassündinuna. Mu juuste olukorra põhjus on ilmselge - ma ju sirgendan ilma kuumakaitseta. Mul on olemas kuumakaitse Syossilt, aga iga kord, kui ma seda enne sirgendamist pähe lasin, ütles Krissu, et keegi oleks nagu mulle pähe sülitanud. Juuksur pani mulle oma kuumakaitset ja sirgendas siis juuksed ära. Mu juuksed olid pulksirged, ultraläikivad ja näiliselt superterved. Mu juuksed näevad siin pildil välja nagu mu endisel klassiõel kunagi. She had the glossiest, most amazing hair üldse. 





Thursday, April 12, 2018


Kui ma ei ole pikalt kirjutanud, siis ma olen olnud Tallinnas. Varem oli Tallinnas käimine nagu vacation, eemal koolist jne, aga nüüd on käes akadeemilises mõttes kõige koledam aeg, I can't just sit and relax. Ärkame üles, have some brekkie, peika läheb sõpradega PlayerUnknown's Battlegroundsi mängima ja ise hakkan bakatööd ja ja uurimistööd tegema. Hetkel kirjutan psühholoogia uurimistöö järelduste osa ja päris ketta ajab, kui ma ei saa teaduslikult back up my results. Näiteks kui ma leidsin, et söömishäirete grupp ja terve grupp ei erine omavahel statistiliselt oluliselt ühel teatud skaalal, aga ma ei leia ühtegi artiklit, mis oleks nõus või vastu minu tulemustega. Frustreeriv. 

Tulevasel nädalal saab minust õpetaja Sandra, kes õpetab soome-ugri tudengitele Soome kultuuri. Neid õpetav õppejõud on ära tol päeval ning mina lähen loengut andma tema asemel. Kuidas saabki sellisest pakkumisest ära öelda. Õppejõud pöördus minu poole, sest selle päeva teema kattub minu uurimisvaldkonnaga, soome nimed siis. Tartu Ülikooli õpetaja (üheks loenguks) Sandra. I'm shook.

In other news, käisin esimest korda Sinilinnus peol. Pidu läks nagu kõik mu peod ikka. Liiga palju malibut ja gin toonikuid, lähen seltskonnast kaduma. Lähen suitsetama ja tagasi tulles läheb meelest, kuhu seltskonna jätsin ja pisarad hakkavad vaikselt voolama nagu lapsel, kes ema poes ära kaotas. Ma olen the weirdest drunk person


Tegin Südalinna ilusalongis taas uued küüned, lihtsad ja puhtad nude nails, ei ühtki kivikest ega kaunistust, simplicity



Friday, March 30, 2018


Olles tulevane psühholoog I sure as hell ei tea, kuidas ise ennast rööbastele saada. Mul on tendents asju üle mõelda. Kõik inimesed mu ümber ütlevad seda, et kuule, sa muretsed lolliks end nii ju. Ütlen enda kaitseks, et mulle meeldib olla prepared for anything, üks samm ees alati, what if all goes to shit, I was prepared for it. Et ei sea lootusi kõrgele, sest pettumus on nii suur, kui loodad ja loodad ja ei lähegi nii, nagu soovisid. Sellest tingituna olen ma tihti tujutu. Seda just Viljandis olles, sest on top of that ei ela siin mitte kedagi enam, Viljandi on unine linn, nothing ever happens here ja mida rohkem ma Tallinnas aega veedan, seda rohkem saan aru, et ülipull elu ikka pealinnas. Nii palju teha ja nii palju võimalusi. Kui vaid oleks Tallinnas kliinilise psühholoogia õppimise võimalust, koliks sajaprotsendiliselt Tallinnasse. Pean siiski veel mõned aastad Tartusse jääma. 

Üleeile tulin Tallinnast otse Tartusse, et bakatöö juhendajaga kokku saada. Mu töö on nüüd peaaegu valmis, juhendaja loeb ühe korra veel põhjalikult üle, lisan lõppu veel nimeloendi ja aprillikuus tahan ära esitada. Samuti olen psühholoogia uurimistöös ära teinud kõige jubedama osa - andmeanalüüsi. Jäänud siis mõned artiklid juurde lugeda, täiendada sissejuhatust, kirjutada järeldused ning inglisekeelse abstracti. On mingigi võimalus, et ma suudan Tartu ülikooli ära lõpetada. 

In other news, Tallinnas olles olen endiselt avastanud oma kulinaarseid oskusi ja paraku olen ma neetud maailma aeglaseima metabolismiga ja mul on ekstreemne soodumus ülekaalulisusele, I gained weight taas. Absolutely disgusting. Kaks päeva nüüd Pärile rattaga sõtkunud, täna ei olnud üldse energiat, aga ikkagi pushisin ennast, krigistasin hambaid ja sõtkusin vastumeelt edasi. Kaal tagasi 53-le, end of discussion.

Pisike mina endale meeldetuletuseks, kui suure vaeva ma tuulde viskan. 


Friday, March 16, 2018


Käisin siis kruiisil. I regret nothing, olen nii palju oma elus põdenud järgneval hommikul, et mille kuradimaga ma küll hakkama sain. Ma ei tee midagi really bad, ma lihtsalt hakkan mulisema kõigest, mis pähe tuleb, sometimes to the wrong people. See kruiis oli veidi teistsugusem kindlasti, sest esiteks mul ei olnud mu parimat sõbrannat kaasas ja teiseks I had never had that much alcohol ühel kruiisil. Stockholmi läksin hea enesetunde, selge pea ja rõõmsa meeleoluga. Kesklinnas leidsin end keset mässu, ühed karjusid "inga rasister på våra gator" ehk rassismiavastased ning teised karjusid midagi vastu, aga neid ma ei kuulnud. Politsei seisis nende mõlema grupi vahel ja occasionally sai keegi nuiaga, kui sõna ei kuulanud. Seisin seal amidst that mess suurte silmadega. Käisime sealsamas poes, kus ma omale Tupaci asju tavaliselt ostnud olen, ostsin nüüdki uue särgi tema pildiga. Käisin esmakordselt ka Dunkin' Donutsis, nüüd kahetsen, et ma mingit šeiki seal ei võtnud. look at dis donut


Käisime õhtustamas laeva Grill House restoranis. Suvel töötasin samas restoranis, ainult et soome kruiisikal ning seal oli kaks asja, mida kliendid armastasid ja mida ma ise tahtsin ka nii väga proovida. Kreveti caesar ja kyro gin tonic, wasn't disappointed, ülihea.


Mul oli suht julge soeng, minu pidulik soeng on tavaliselt lihtsalt sirgendatud juuksed, keskelt lahk ja that's it. Mingi aeg nägin Kylie Jenneril lahedat soengut, half up pigtails, see oli mu lemmiksoeng mingi aastal 2003. Olen ise ka seda sama soengut endale tegema hakanud ja actually got complimented on it, võõrad inimesed koridoris mööda minnes tegid komplimendi soengu kohta, keegi küsis isegi pilti minuga. I had fun.

Hetkel on pea statistikat täis. Tegelen korraga psühholoogia seminaritööga ja bakatööga. Vahel teen litereerimistööd. Üks eesti keelt uuriv South Carolina ülikooli õppejõud otsis eesti keele tudengit, kes aitaks teda tema teadustööga. Võtsin ühendust ja oleme nüüd nädala koos töötanud, iz great actually. Aga endiselt on paanika kaitsmiste ees. Baka kaitsmist ei karda isegi, psühholoogia kaitsmine on see, mille peale süda seiskuda tahab.

Monday, March 5, 2018


Täna oli ülihalva näonaha ja meigi päev. Have 2 breakouts, mis tulid peale kosmeetiku külastust. Kuna kasutan bensoüülperoksiidi näol, ma ei taha kortse ega pigmendilaike, otsustasin panna SPF 50 kaitsega kreemi enne, kui päikse kätte läksin. Ma vihkan igat kreemi, milles on päikesekaitse. Rõve, raske ja õline tunne jääb päikesekaitset kasutades. Täna oli aga eriti kena, venis nagu kumm, nägu oli lumivalge maskiga kaetud, ei imendunud.


Muidugi sellest tingituna oli ka ülikole meik. Lisaks nahk hakkas kooruma. Meik koorus. Guugeldasin, et see on tõenäoliselt bensoüülperoksiidist, et kuivatab nahka. Tõmban pisut koomale selle kasutamisega, ülepäeviti näiteks. Lõpetamaks selle nahajutu, pean leidma parema päikesekaitse, väiksema SPF-ga näiteks, sellise kergema. 

Ma olin vahepeal kaotanud 1 kilokese. Aga sõin selle täna tagasi. Käisime Krissuga Amritas lõunal, kus ma pistsin nahka pea terve Bon Giorno pitsa. See on muna, peekoni ja pestoga, kui ma ei eksi. Palusin krevette lisaks. Terve pitsa oli krevettidega kaetud, nad ei koonderdanud ja I was one happy pig


Desserdil käime enamasti Sakala keskuses olevas Harmoonia restoranis, kus võtame šokolaadifondanti. Lava cake, punassõstra jäätis, maapähklikreem, mustikad ja maasikad. Ülimõnus koht on, dim lights ja see muusika on imeline. Võtavad megahitid ja kaverdavad neid chill out music stiilis, räigelt heidin "Starboy" lugu, oksendamiseni see, aga cover oli ilus ja kuulatav.


Muide täiega hea meel, et Gary Oldman Oscari võitis. Mul oli lapsena suur crush ta peale, kui ta filmis "Leòn" psühhopaadist narkoparunit mängis. 

Картинки по запросу leon gary oldman gif





Sunday, March 4, 2018

Benzoyl Peroxide


Käisin eile üle pika aja kosmeetiku juures näopuhastust ning kulmi tegemas. Mu kosmeetik on muidu Eesti Laulu 2018 finalistiks (vist?) tulnud ansambli Vajè solisti ema, fun fact. Kulmud on täidlased, vahatatud, kitkutud, lõigatud ning keemiliselt värvitud, on fleek. Nahk on täna pisut punane, väiksed breakouts siin ja seal, mis on mul tavaline peale mehaanilist mäopuhastust. Eile oli väljakannatamatult valus, ent kannatasin nagu mees ära. Olen uurinud ka alternatiive mehaanilisele näopuhastusele. Keemiline puhastamine ei pidavat mulle hetkel sobima, sest mul on noor nahk ning ultraheli näohooldus ei ole piisavalt efektiivne mu naha puhastamiseks. Mul on rasune acne prone nahk, ainult et mul ei ole aknet näos tänu heale skin care režiimile. See režiim hoiab vistrikud ära, aga poorid on ikka umbes ja pean kasutama aineid probleemsele aknenahale. Siin on üks.

Ta andis mulle proovida Image Skincare'i bensoüülperoksiidi sisaldavat losjooni. Käsimüügist saab erineva tugevusega seda, ehk 2,5%, 5% ja 10%. Minu oma on 5%-line. Bensoüülperoksiid on aine, mida kasutatakse paljudes nahahooldustoodetes probleemsele nahale. Sel on antibakteriaalne toime ehk ta tapab proprionibacterium acnes bakteri ära, mis tekitab vistrikke. See bakter on poorides ning kui poor on ummistunud, siis see saab rahulikult seal vohada. Bensoüülperoksiid sisaldab hapnikku, mis tungib pooridesse ja see bakter hävineb hapniku kokkupuutel. Soovitati kasutada õhtul, sest päike ja BP kombinatsiooni tulemusena võivad tekkida pigmendilaigud. Nägu põles veidi, kui õhtul peale panin. Üsna elevil, kas see ka päriselt mu peal töötab. 


Soetasin omale järgmise superfoodi maski The Body Shopilt. Seekord võtsin õhusaastet neutraliseeriva jaapani matcha tee maski. See lõhnab nagu roheline tee ning veganitele ideaalne, sest noh, see on vegan. See on väga kreemja koostisega ning käsnkõrvitsa tükid koorivad õrnalt nahka. Tulemus pidi olema kirkam ning noorem jume. Nagu olen maininud, kõik, mis ütleb noorendav, I buy. Also, need maskid on kallid, aga body shop tõmbas nende maskide hinna 10 eurot alla so I got it for 18.80€. Need maskid on täiega head ikka. Kõige parem on ikka himaalaja söemask sealt sarjast, tõmbab kõik ebapuhtused välja. 



Friday, March 2, 2018


Väljusin täna oma pimedast koopast ja läksin linna. Ma olen endiselt nohune ja ilmselt extremely contagious aga ma vedasin ikka oma väikse tagumiku välja. Sain pangast uue ISIC kaardi, ma polekski uut teinud, kui mu peale tookord elronis röÖÖögitud poleks, haha. Sõitsin mina mõni kuu tagasi rongiga Tallinna, mul on mu tudengistaatust tõendav ISIC kaart alati rahakotis eks, I get discounts with it. Juhtus ainult selline pisike äpardus, et ma unustasin vaadata, millal ISIC aegub. Mina ei teadnud, et see kehtib ainult aasta. Igatahes, rongis oli kontrolör. Kontrollis pileteid ja kuni minuni jõudis, sain teada, et mu ISIC on kehtetu, ma just kasutasin seda seadusevastaselt. Seda ei öeldud mulle normaalselt, vaid valjuhäälselt poolkarjudes üle terve vaguni. Vabandasin oma seaduserikkumise eest, pole vaja mu peale karjuda. Arvasin, et viskab veel kuskil keset Eestit välja kah. 

Täna olin oranž, sest jumestuskreem oli liiga tume minu jaoks. Ostsin oma õige tooni 105 ehk natural ivory. Maybelline'i Fit Me Poreless Matte jumestuskreem siis. Mul sai ka mu NYX-i peitekreem otsa ja õnneks on Fit Me sarjas üks ülihele peitekreem toonis 05 olemas so I got it. Mõtlesin, et kui see jumestuskreem otsa saab, soetan Estee Lauderi Double Wear oma, pidi olema maksimumkatvusega ja kõik on vaimustuses.


Some selfies, ma ei tea, tundsin end täna hästi, et suutsin lõpuks välja ronida, had fresh hair, overlined lips.



Hüppasin Expressionsist läbi ka. Mu kõrvarõngad on 99% ulatuses Expressionsist. Hea hinnaga on, mul kaovad need nagunii koguaeg ära. Hooletu olen and I cannot help it. Enamjaolt ostan sealt hõbedasi säravaid mõõdukalt silmapaistvaid kõrvarõngaid. Obsessed.


Järgmisel nädalal lähen Rootsi peika ja tema sõprade ja sõbrannadega. Loodan, et see kruiis saab olema sama vägev kui kõik eelmised, mis on olnud literally nagu selles stseenis 2:37 - 3:00.




Tuesday, February 27, 2018


What's wrong with chu, tervis. Alles sain kolibakterist lahti, uus nakkus kallal. Veetsin kuskil viis päeva Tallinnas peika juures, ärkasin üks hommik nohuga ja sealt hakkas meie mõlema tervis üheaegselt allamäge veerema. Käisime vabariigi aastapäeval loomaaias, ilgelt ja rõvedalt külm oli, terve Eesti oli kohale tulnud jääkarusi ja usse vaatama, perfect for infection spreading, nii palju inimesi koos. Mõtlesin, et loomaaias käimise järgselt jäimegi haigeks. Siis tuli tal meelde, et kui nad perega fotograafi juures käisid järgmisel päeval, kui ma Tallinna jõudsin, siis ta pere oli haige, sai pisiku kätte ja tuli koju minu juurde ja mul hakkas kraan lekkima uncontrollably, ninaalune on sore as fucc, suffocating. Kõik on haiged. Vennal tõusis tema oma sünnipäevapeol palavik 39 kraadini. On gripis ilmselt, palvetan, et mul on lihtsalt tavaline külmetus. 

Kui vastik pakane ja okserefleksi tekitav väga halb cappuccino välja arvata, oli loomaaed lahe ja põnev nagu ikka. Krokodill oli ainult väiksemaks jäänud. Anakonda lebotas oma vannis nagu ikka. Hülged olid nummid pontsikud nagu ikka. Luitekassid olid nii imearmsad väiksed beebid, et ma tahaks endale koju ühte. Ja siis see tiiger. Väga suur kiisu. Tahtnud pai teha.



In other news, olen ikka kõvasti juurde võtnud. Üsna varsti olen oma algkaalus (69kg) kui ma midagi ette ei võta ja kogu mu vaev ja 5000 liitrit valatud higi to lose 15kg läheb tuulde. Viljandis olles söön eeskujulikult ning trennis väristan pekki poolteist tundi järjest, lihtsalt Tallinnas olles meeldib meile kokata, uusi asju proovida ja we are eating like fuken vikings


Mul sai Clinique'i Dramatically Different geelkreem otsa, üle poole aasta jätkus. Hästi paljud inimesed kiitsid seda, mina ei tea, midagi ulmelt dramaatilist muutust ma oma nahas ei näinud. Pole vistrikke näos, ma ei tea miks see nii on, et mul neid ei ole, aga mingid väiksed ebatasasused on, jõhkralt suured poorid ninaümbruses, ummistunud pooridega nina ja niisama toredasti punetav nahk. Aa õline on ka ikka. Aga on the bright side - pole vistrikke ning kortsud tulevad hiljem. Igatahes mul oli vaja uut geelkreemi, leidsin The Body Shop'i Drops of Youth sarjast ühe. Kaitsvate omadustega alpi jänesekäpp (eedelveiss), pinguldav rand-ogaputk ja uuendav randköömen, nende kolme taime tüvirakud peaksid nahka noorena hoidma. K then, kõik, millel on kirjas 'noorendav', ma olen müüdud.


Olles Clarinsi suur fänn, tahan paljusi nende näohooldusvahendeid proovida. No panin pange sellega kogemata, tahtsin exfoliating tonerit osta, laisa inimese koorija selline, tõmbad vatitupsuga näo üle ja nahk kooritud, mitte ei pea maskitama 50 aastat ja veel maha nühkima. Ostsin hoopis One-Step Facial Cleanseri apelsiniekstraktiga. Kasutatakse nagu mitsellaarvett, võtab meigi maha ja toniseerib, pole vaja maha pesta. Ühesõnaga ostsin omale meigieemaldaja. Ilmselt hakkan kasutama ka niisama naha puhastamiseks hommikul ja õhtuti. 




Monday, February 19, 2018

The rebel in him will never die


I may have overreacted eelmistes postitustes kolibakteri ja põiepõletiku ja säärase teema pärast, aga my fears were justified, ütleks ma enda kaitseks. Igatahes ma läksin taas haiglasse peale oma ravikuuri, et uus proov anda ja näha, kas antibiootikumid kandsid vilja. Kurtsin valude üle kõhus ja alaseljas. Aga need valud olid tegelikult bc of my starting period lol. Neljapäeval andsin proovi ja nädalavahetuse higistasin. Esmaspäeval ehk täna pidin teada saama. Küsisin enne kabinetist lahkumist, et mis saab, kui ei ravinud välja, sain vastuseks, et ebatõenäoline, ciprinol is a strong drug ja tavaliselt aitab ikka. Helistasin täna ja ma olen põiepõletikust vabanenud. Shiet, was a stressful 2 nädalat. 

Täna on olnud ilupäev varahommikust peale ja I'm exhausted.  Läksin esimest korda Südalinna ilusalongi geelküünte hooldusesse. Sealne küünetehnik oli nii sõbralik ja jutukas, et mul oli tunne, et ma oleksin vana sõbrannaga kokku saanud. Ta nimi oli mulle kahtlaselt tuttav ja küsisin, ega ta Paalalinna gümnaasiumist juhuslikult ole. Oli. Nimelt mäletan, kui minu kool remondis oli 2007. aastal ja meie klass transferred Paala aastaks ja seal oli üks vanemast klassist tüdruk, kes mu üle nalja tegi. Nimelt meeldis mulle Paala koolis õppimise ajal üks bmx rattur lol, kes mõni klass vanem oli ja seal õppis. Somehow see kutt sai teada, et ta mulle meeldib ja ükskord Krissuga sööklasse kõndides tuli see kutt meile vastu ja tema kõrval oli tüdruk, kes ütles talle naerdes "näe, su prutad". See tüdruk oli mu küünetehniku nimega. Rääkisin talle selle loo ära ja actually laughed about it, kuigi ta ei osanud öelda, kas see oli tema või tema klassiõde, kellel sama nimi on. Anyway, jäin tööga rahule. Veidi liiga lühikesed, aga kasvavad välja. Beebiroosad matid with some diamonds.


Käisin ka ripsmeid kohendamas. Vihkan volüüme ja kõike sellega seonduvat. Väljaarvatud need mõned esimesed päevad, kus nad mind ilusaks teevad. Hooldus võtab ülikaua, kaks ja pool tundi. Piin on seal vedeleda ja kuulata üle kahe tunni, kuidas Skyplus laseb laule, mida ma silmaotsastki ei kannata. "Rockabye", "Lean on", "Dusk till dawn". Ei taha magama ka jääda, what if I start snoring või ütlen läbi une midagi. Käsi on näo ees, sest mul ei ole meiki peal, I look like shrek today so



Panin roosad kivikesed. Idk why but I looooOOOOve pink.


Wednesday, February 14, 2018

Glamorous, but I'm deranged


Antibiootikumide kuur põiepõletiku vastu on lõpusirgel, kolm tabletti alles. Mul on tekkinud valud. Võimalik, et ajan sassi ühe teise valuga, mis alakõhus on teatud ajal. See ka hilineb ja see on järgmine asi, mille pärast ma higistan. Aga jaa, kolibakter ei taha ravile alluda ja ma olen üks neist, kellel Ciprinol ei aidanud I guess. Ma pole veel uusi proove laborisse viinud, kuur pole veel läbi aga ma tean, et mitte midagi head ma sealt ei kuule. Ma olen olnud alati inimene, kes on valmis halvimaks, I never expect anything, pettumusi vähem. Tahan olla ikka optimistlik, et ravime kenasti välja selle pasalaviini, mis mulle kaela sadas, mu kaasasündinud pessimistlik pool pabistab sepsise, kidney failure pärast. Ema kinnitab koguaeg, et I'm fine, kõik on kontrolli all ning saame muud ravimid. Mom's a medic, see peaks mind rahustama. 

Koolist nii palju, et bakatööd puutunud pole, ei viitsi ka hetkel, see nagunii 90% ulatuses valmis, ei taha juhendajat ka koormata oma pidevate meilidega. Küll aga kohtusin täna kahe magistrandiga, kes on aidanud mind psühholoogia seminaritöö tegemisel. Käesolev semester ongi mul võetud selleks, et bakatöö ja psühholoogia seminaritöö valmis teha. Sain täna vajalikud andmed ning I'll get my ass to work. Kevadel komisjoni ees oli vist 7 minutit aega rääkida. Neli õppejõudu. I think I can handle it.

Pidasin jälle peaaegu nädala pausi siit, olin - you guessed it - Tallinnas peika juures. Vaatasime  netflixist Viikingeid edasi, avastasime oma kulinaarseid oskusi lehttaigna pitsa ja lasanje näol, mängisime durakki, läksime restorani nimega McDonald's õhtustama, veetsime aega tema perega veidi ja mängisime videomänge. Kuidagi vaba on olla tema seltsis. Boy plays no games, mitte nagu too eelmine, ja tollest eelmine. Mind ootas väike üllatus, kui kell 00:00 lõi valentinipäeval. I admit I melted there a bit.


Krissu sõbrapäevakink oli samuti väga armas, all pink n cute n sweet nagu mina. Best friend goals


Vaatasin alguses kinkekotti, nägin seda, mõtlesin, et okei, vana nali muutus reaalsuseks, mulle kingiti dildo. But iz actually hambaharja karp. Love it.


Ja see pastakas.. so extra. Selliseid pastakaid kasutas Elle Woods "Arukast blondiinist". So boujee.


I'm shook. Mainisin Krissule, et tahaks roosasid villaseid sokke, sest minu varbad on literally sinised 24/7 ja jääkülmad. Sain oma villased sokid. Tema vanaema kootud.


Kingitustest rääkides, käisin eelmisel neljapäeval Krissuga Pärnus ühel heal sõbrannal külas. Ta ootab beebit ja kutsus lähedasemad sõbrannad külla, et rõõmsat uudist meiega jagada ja meid juurikate ja dipikastmega sööta (mis oli muideks oivaline, mugisin lõhki end). Ta oli meile igale teinud personaalse käevõru/paela. Minu pael on roosa. Poolvääriskivideks on tiigrisilm ja emapärl, mis on valitud mu tähtkuju järgi, lõvi siis. Samuti on paelal kroon, mis vist sümboliseerib taaskord lõvi as the king of animals? Ning tüdrukud, kes töötavad laeval, said paelale ankru, mina ka. See on nii unikaalne kingitus, well thought out.