Friday, December 30, 2016

that girl is a real crowd pleaser


Mida homme kuuse alla selga panna? Kas talvejope, sportlik neoonroosa müts ja jalga Timberlandide Ecco versioonid? See oleks mugav aga mitte pidulik. Alternatiiv on panna must military jacket, retuusid ja kõrged platvormpoolsaapad? See on pidulikum aga külm hakkab ja hõõrun kingadega villid omale. Selline see elu on. I can never be beautiful and comfortable.

Kuidas mul läheb love life rindel? Peale oma heartbreak'i ja after being used many times kunagi ma muutusin deemonite (=meeste) ja nende mängude suhtes rohkem enda suhtes valvsaks, I guard myself from feelings. Mul ei ole vedanud eriti üldse, sest enamus olid lahku läinud oma tüdrukutest ja otsisid lohutust ja saatus viskas just nimelt minu selliste heartbroken kuttide otsa. Rolled with them paar nädalat ja siis nad kadusid, ilmselt ekside juurde tagasi. Ma olin alati see back up plan, y'know? Rebound bitch, kuidas iganes seda nimetada. Mingi aeg viskas see üle. Lihtsalt ei saanud aru, et mis teistel tüdrukutel on ja mul ei ole. Kas mul on midagi viga? Sest ma tõmbasin nagu magnetiga enda külge halbade kavatsustega mehi. Varem see isegi tegi mulle rõõmu, sest these guys were gorgeous. Kellele siis ei meeldiks teadmine, et sa oled püüdnud oma välimusega kellegi fine as hell kuti tähelepanu? Väga silmakirjalik minust küll, sest minagi armastan silmadega just like they did. Kuid nüüd 21-aastasena on mind huvitama hakanud ka see, mis toimub selle välise ilu all. Tema kombed, huvid, naljasoon jne. Ma ei taha suhet, it's not about wanting to be in one, asi on minu soovis põrgata kokku kellegagi, kellele küll meeldin välimuselt, aga sellest talle ei piisaks, he sincerely wants to get to know me. Ütlesin Krissule, et ilmselt ei kohtu sellisega lähima 25 aasta jooksul, aga ma ei taha noorust ka raisku lasta sessuhtes dodging every guy that approaches me. Tavaliselt need noormehed, kes minus liblikaid tekitavad, love to play games ja noh, hoian oma tundeid guarded at all times, sest ei taha saada teerulliga ülesõidetud by players nagu varem. They can't run their game on me, aga on huvitav pealt vaadata, kuidas nad üritavad. Ja ma lähen sellega kaasa.

Pildiotsingu let's play a game gif tulemus

Wednesday, December 28, 2016


See aasta olnud horrible. Armastatud kuulsused surevad üksteise järel, matsin oma 11-aastase väikese parima sõbrakese, mu lähedase addiction got so much worse see aasta, võtsin kaalus juurde, mu kodulaev läks soome liinilt tagasi rootsi liinile, Krissuga viimasel ajal pinged, me ei veetnud ühtegi tähtpäeva koos see aasta, sest kumbki meist oli alati tööl. Mõtlesin, et sellise sita aasta lõpus oleks õigeim aeg emale öelda, et ma ei lõpeta ülikooli järgmine suvi. Et lõpetamine lükkub edasi. I think mom doesn't believe in me. Rikkusin tõenäoliselt ta tuju tänaseks ära. 

To cope with everything that's going on, olen käinud jooksmas. Linna läbi kõndinud. Männimäe välja arvata. Alustades valuoja orust ja jõudes ringiga alla järve äärde trepimäeni. Sellega meenub paari aasta tagune suvi, kus Krissu oli suvi otsa tööl ja all I did was run.

Käisin muide juuksuris. Mul on kirjeldamatu viha oma juuste vastu. Nad ei ole läikivad ega siidised. Juuksetooted ei tööta. Kuradi platseebod. Juuksed on olnud viimasel ajal väga pusas ja kammimatud. Juuksevärv on ärakulunud ja revealed mu blondeeritud/kõrvetatud kiharad. Ma ei värvi oma juukseid oma loomulikku tooni, sest ma lihtsalt rikuks neid veel rohkem. Tahtsin lõigata šokeeriva pikkuse aga lol guess what, hair is still long. Ma ei suudaks lõigata õlgadeni, tahtsin, aga ei suuda. Mu pea on nagu korvpall ja lühikesed juuksed ei sobi. Kuigi mu juuksed on nii surnud ja kahused, et osa minust tahaks end kiilakaks ajada.

Saturday, December 24, 2016


Merry Christmizzle, mermaids

Eilne oli lit af õhtu. Tulin sõbraga Tartusse, La Dolce Vita restorani ees saime kokku tema isa, tema pruudi ning pruudi pojaga. Ma olin väga närvis alguses, sest ma ei teadnud, et lähme restorani ja ma ei pannud end vastavalt riide. Ma ei olnud täitsa mardiks riietunud, aga nothing fancy either. Samuti mõte kohtumisest sõbra isaga terrified me, sest no guy has ever introduced me to his parents. Ta isa aga osutus väga sõbralikuks ja lahedaks inimeseks ja ma rahunesin maha. Peale seda läksime ühte escape roomi, pidime ühest palatist välja pääsema. Endale üllatuseks ma ei osutunudki täitsa kasutuks, I saved everyone from death. Mitte eriti tegelikult. Me saanud õigel ajal palatist minema. Selle koha omanik või keegi lajatas ukse täie pasaga lahti nii, et mina ainsana sain miniinfarkti, sest ma just seisingi seal ukse juures. 'Twas cool.

Edasi läksime kahekesi Tartu vanalinna, tutvustasin Viljandi turistile all the magical places. Õhtu edenedes mõistagi jäin svipsi. Siis saatsin turisti takso peale ja ise läksin ühikasse. Ma ei saanud magama jääda enne 10t hommikul, felt like dying.






Wednesday, December 21, 2016


Võtan ülikoolis veel ühe aasta lisaks, sest mul jäi võtmata üks oluline sügissemestri aine. Mul on ju alles vaid üks semester nüüd ja siis ma oleks pidanud lõpetama nominaalajaga, but I won't. Ma ei ole endast väljas, sest ma ei ole ju ainus, kes on võtnud lisa-aasta. Muidugi tuleb veidi nutt kurku, kui eakaaslased suvel facebooki lõpupilte panevad ja siis olen mina, failure of the year, kellel lükkub kraadi saamine hilisemaks. Ma lihtsalt ei teadnud, kuidas planeerida kõik ained 180 EAP-lisesse programmi, jah, peaeriala ained sain ma tehtud normaalselt aga mis puutub kõrvalerialasse - kukkusin pea ees vette ja fucking drowned teadmatuses. Ülikoolis ma olen alati olnud kinda on my own, muidugi on mul paar kursaõde, kes on mind tohutult aidanud along the way ja ma ei tea kuidas sinu kogemustega on ülikoolis, aga mul on nii: you're on your own, keegi ei tee sinu eest midagi ära, figure everything out iseseisvalt. 

Käin regulaarselt tita haual. Pisarad voolavad iga kord, kui panen oma käe sinna mulla peale, täpselt sinna kus ta pisike keha on. Muidu ma ei nuta. Ma tunnen, et ma olin end tühjaks nutnud too viimane öö, kui ma tema kõrval olin, paitasin ja musitasin teda, telling him mama loves you. Me ema ja vennaga oleme ta lahti lasknud, sest ma usun, et tal on seal kuskil vikerkaare taga kergem if we let him go. Isa aga ei suuda teda lahti lasta. 

Ma jooksin eile paala järvest viljandi järveni. It was a good run. Täna käisin esimest korda üle pika aja ka kõhutantsu trennis. Ma polnud 3 aastat seda tantsinud. Mu ema käib ka nüüd. Otsustasin, et käin terve vaheaja kõhutantsu tantsimas. Mul on huviorbiidil üks hot guy with a fucking ripped body, ma ei taha üha rohkem ümaramaks minev Shrek olla, so I stopped eating like shit ja hakkasin trenni tegema.

Seotud kujutis

Pildiotsingu funny exercise gif tulemus



Monday, December 19, 2016

Christmas Body Shop Haul


Sess on detsembriks läbi mul, sain arvestuse kätte kolmes aines - bakatöö seminar I osa, psühhopatoloogia ja võru keel. Kõige jubedamad ained ootavad mind jaanuaris, siis on aeg nutmiseks. Muide, ma leidsin ka psühholoogia uurimistöö juhendaja omale. Kaitsen loodetavasti kevadel oma uurimistööd seoses emotsioonide regulatsiooniga anoreksia ja buliimia patsientidel. 

Krissu teab, et ma olen the biggest fan of the Body Shop. Ma kogun sealt asju. Ta kinkis mulle jõuludeks suure metallist õuna, kus on Frosted Berries asjad. Frosted Berries on üks kolmest jõulueri lõhnadest - teised on Spiced Apple ja Vanilla Chai. 


Body Shopi koduleht ütleb, et Frosted Berries sari lõhnab mustsõstra, jõhvika, vaarika, kreemise pralinee ja vanilli järgi. It really does. Mu lemmik neist kõigist asjadest on suhkrukoorija, mis võib kohati tunduda, et küüriks liivapaberit vastu nahka aga it's worth it. Lõhn jääb nahale ja ma olin nagu kõndiv jõhvikas peale pesu. 10/10.



Siis on dušigeel, mis on nunnus tillukeses pudelis, ma jätan selle ilmselt suveks, kui ma laevale lähen. Või siis kruiiside jaoks. 


Siis geel-losjoon. Panin seda eile kätele. See on nii vedela koostisega, vedelam kui Body Shopi kätekreemid (they're pretty fucking liquidy). Lõhn ei jäänud tugev, ma vaevu tundsin seda. See on teile, peeps with sensitive noses.


Ja siis 50ml kehavõi. Love


See oli kõik, mida see suur õun sisaldas originaalselt. Krissu pani sinna paar asja juurde. Näiteks selle ploomilõhnalise bath fizzeri. See on siis meie keeli bathbomb


Ja lõpuks Frosted Berries huulepalsami. Võib-olla on asi minu huultes, mis on kuivad hoolimata kõigist palsamitest, mida ma peale kannan aga ma panin selle eile ööseks peale ja ma lips be dry ikka


Aitäh Krissu, love you to the moon and back to infinity and beyond.

Pildiotsingu funny sam winchester hug gif tulemus

Tuesday, December 13, 2016


Ah, taas teen allnighteri. Kell on kolm varahommikul. Homne päev otsustab, kas ma lõpetan bakalaureuse nominaalajaga või võtan lisa-aasta. Ehk siis psühhomeetria kontrolltöö järelvastamise võimalus. Kui seda ära ei tee, eksamile ei lubata. Kui kukun jälle läbi, I'm gonna cry and laugh at the same time. 

Pole õnneks unine. Tegin õhtul uinaku ja nagu kõik õhtused uinakud, oli see disturbing. Olin Tartu kesklinnas ja äkitselt hakkas minuga kaasa kõndima mingi creepy asian dude, rääkis minuga ja kui ma olin tõrjuv, siis ütles: "aa, ma arvasin, et me sinuga noh.. tead küll". Vastasin: "I have a boyfriend". lol. Siis ma astusin kuskile hoonesse, kus õhtuti on peod, meenutas mulle Tallinnas asuvat ööklubi Red Emperori kujundust. Unes oli aga päevane aeg ja enne kui ma klubi uksest sisse astusin, oli sealt silt kirjaga, mis ütles umbes, et warning: hetkel võib siin näha seksuaalseid tegevusi, sisenemine omal vastutusel. Unes see oli natukene üllatav, praegu mõtlen, et what the actual fuck. Avasin ukse ja vahtisin, mida seal tehakse. Poleks pidanud ust avama. Nägin, et üks kutt oli tugitoolis alasti täiesti passed out. Teine kutt was getting a blowjob. Läksin ära. Great party, thanks for having me.

Olin üks päev väljas ühe hot ass kutiga ja kuulasin kõik ta autos olevad plaadid ära ja leidsin selle kunstiteose. Tyga ei meeldi mulle aga this song is liiiiit.





Monday, December 12, 2016

You ain't eating but you biting my style


Hi, I'm back. On palju juhtunud, lihtsalt ei ole suutnud midagi kirja panna ilma, et ma peale postituse avaldamist seda lugedes end maa alla cringe'iks.

Sess (=eksamiperiood) on täies hoos. Kukkusin taas läbi ühe psühholoogia aine kontrolltöö 1 punktiga. Kui ma seda nägin, et see punktike puudu jäi, siis ma ei tundnud midagi. Aktsepteerisin rahulikult, et lõpetamine lükkub järgmisesse aastasse, sest ülehomme saan ma viimse võimaluse tõestada, et ma olen piisavalt kompetente läbimaks psühholoogia programmi ühte olulisimat ainet. Ma lähen sinna järelvastamisse nii nagu ma läksin ARKi sõidueksamit tegema (peale seda kui korra juba läbi kukkusin) - lootusetu, aga trying my best.

Hakkasin oma kõhu- ja tuharalihaseid treenima. Kaks aastat tagasi, kui ma võtsin üle kümne kilo alla, siis ma tegin vea. Ei teinud kükke, ei käind jõusaalis, ainult cardiot. All I did was run kevadest suve lõpuni. Lost my ass.

Seotud kujutis

Tuesday, December 6, 2016

Up All Night


Mu une deprivatsioon hakkab mind hirmutama. Mu kognitiivsed võimed kannatavad. I forget things. Mul on nii palju teha. Kell on kolm varahommikul. Istun ühika köögis. 

Olen viimased nädal aega maganud öösiti umbes 3 tundi. Lihtsalt ei jõua asjadega valmis muidu. Ei saa aru tudengitest, kes õpivad nonstop päeval ja lähevad kell 22:00 ilusasti magama. What is wrong with you. Meie, tudengid, raiskame päeval väärtuslikku aega, jätame kõik viimasele minutile ja tõmbame allnightereid. Need, kes seda ei tee, y'all just don't do college right, bruh.

Psühhomeetrias on homme viimase praktilise töö esitamine, millega ma praegu tegelen. Matemaatiline statistika nagu eelmistes postitustes maininud olen. Ma pean selle ära tegema, et pääseda eksamile. Viimane kodutöö, pinguta, Sandra. Don't curr if ur brain is dead.

Lisaks on samas aines homme kontrolltöö järelvastamine. Mõni teema on veel kauge, peab seda veel õppima. Heal juhul saan ehk 2 tundi magada. Seda ka ei julge, sest mul on sissemagamisprobleem. Ma olen viimasel ajal pannud omale äratuse telefonist, siis eraldi äratuskellast ning lasnud emal ning ühel sõbral mulle helistada. Kutt teenib aega väes ja ma olen väga tänulik, et ta läheb salaja telefoni, et mind üles äratada. 

Pildiotsingu im tired gif tulemus

Monday, December 5, 2016

estonian rap


Kell on varajased hommikutunnid vastu esmaspäeva. Peaksin a) magama b) õppima psühhomeetria kontrolltööks. Selle asemel vaatan eesti räpparite muusikavideosid.

Ma ei "fänna" ühtegi eesti räpparit. I'm sorry but eesti keelne räpp ei ole päris seesama mis näiteks american or russian rap. Ma ei ole heiter ka päris. Ma käin iga aasta Eesti Hip Hop Festivalil. Eelkõige nostalgialaksu saamiseks, kuulasin väiksena Toe Tagi ja Cool D lugusid. Lähengi sinna festivalile eelkõige selleks, et Genkat ja Paul Oja, Cool D ja ehk ka veidi Reketit näha. Teised artistid mind väga ei huvita, nende looming jätab enamjaolt külmaks, mõni ei peakski üldse räppima aga noh, mis seal ikka, las oksendab oma riime seal mikrofoni taga kui tahab. 

Ah, festivaliga tuleb üks piinlik lugu meelde seoses Paul Ojaga. Noh, ma olin omale sisse kallanud mõne siidri ja jõudsin no-shame-at-all faasi. Nägin Pauli. Ma osutasin oma sõrmega talle, ütlesin Krissule kõvasti: "Näe, Paul Oja!!!" ja siis ma sõna otseses mõttes lehvitasin talle nii

Pildiotsingu waving gif tulemus

Krissul oli nii häbi mu pärast. Mul hakkas ka. Paul ilmselt thought tf this drunk girl teeb. 

Enne mainisin, et mulle meeldib ainult Genka, Cool D ja Reket. Üks artist on veel, kelle lugusid ma tean aga I don't necessarily like him. Arop. Ta meenutab mulle mingit mainstream USA räpparit, aga ma ei tea keda. Aropil on ameerika vaibid küljes, ma ei oska selgitada. Ei ole tema lüürika fänn aga justnimelt need vaibid on alluring. Tõmbab lihtsalt ta videosid vaatama. Tema üks parimatest lugudest on "Lasnah". See underground youth vibe ja Lasnamäe aesthetics.. ilus.





Saturday, December 3, 2016

Snowy Nails


Bakalaureusetöö juhendaja leitud, teema kindel ja esitlesin seminaris selle kavandit. Vist sujub sellega. Sess (=eksamiperiood) on ukse taga ja ma olen seda 4 korda juba läbi teinud, ei karda enam. Trikk on magamatuses, pisarates ja kohvi üledoosis. Kuid ma higistan oma kõrvaleriala uurimistöö pärast, teemat pole, juhendajat pole. Peaks sellega ka tegelema. 

Veedan päeva psühhomeetria läbikukutud kontrolltööks õppides. See on puhas matemaatiline statistika. Ma õpin 21-aastasena endiselt matemaatikat. Ma arvasin, et peale gümnaasiumit ma ei pea eales tegelema selle ainega, tänu millele mul gümnaasiumis nii palju mininärvivapustusi oli. Peab ikka. Ükskõik mis eriala. Math is always going to be there to haunt my ass.

Lisaks I'm dying. Mul oli eile kahtlane olla. Tead küll seda tunnet, kui sul ei ole midagi viga, pole ei nohu ega köha ega midagi, aga something is definitely off. Peas raske tunne või midagi sellist. Öösel siis lõi nina kinni ja ma olen võimetu inimkombel hingama. Öösel blokeeritud ninaga magama jääda kõlab naljana. Nii ma siis seisin öösel kell kaks köögis aknalaual ja vaatasin, kuidas linn magab ja lumehelbekesed vaikselt langevad. 

Panin lõpuks uued geelküüned, eelmised olid mul septembrist saati peal. No ragrets. Polnud aega hooldusesse minna. Ma tahtsin midagi jõululikku aga ma ei kanna punast ja pikad punased küüned on minu jaoks vulgaarsed. Mõtlesin, et teen nagu eelmisel detsembril. Pikad valged küüned. Seekord lisasin hõbedat fairy dust ja natuke lumehelbeid. So beautiful.

Thursday, December 1, 2016

PÕHIKOOLI throwback


Kui juba gümnaasiumiaega meenutada, siis vaatame ka nostalgilise (not really) pilgu läbi ka põhikooli. Mul ei ole siin läpakas kahjuks kõiki pilte, need on kuskil kõvakettal Viljandi kodu sahtlisse visatud, sest nagu gümnaasiumi puhul, ei olnud ka põhikool kõige meeldivam. Teisalt oli põhikoolis käimine meeldivam kui gümnaasiumis. Põhikoolis algas kõigil puberteet ja kogu pask alles algas, gümnaasiumis oli see aga kõigil haripunktis ja hell broke loose. Sellepärast oli põhikoolis käimine talutavam.

Ma käisin tolleaegses Carl Robert Jakobsoni nimelises gümnaasiumis. Oli parim kool. Kuuendas klassis we were transferred Paalalinna gümnaasiumisse, kuna meie kool oli remondis. 


Seitsmendas lõikasin oma juuksed maha. Suurim viga. Also, too aeg hakati mind Fat Joe'ks mõnitama. Ma olevat ebameeldivalt paks olnud. 



50% cringe, 50% armas


See oli see cringeworthy trend, kus piltide jaoks hoiti kapuutsist kinni. Dumbass trend.


Siis ma tahtsin omale tolleaegse Rihanna soengu lõigata aga mulle lõigati hoopis kiiver pähe.


Cool outfit, Sandra


Kunagi oli folk kõige lahedam üritus. Siin on cringe pilt folgist 2009.


Siis tuli kaheksas klass. Ja söömishäire. Guess I was tired, et koguaeg paksuks sõimati. See oli valus periood vaimselt ja füüsiliselt. Öösiti olid lihaskrambid. Awful pain.


Üheksas klass. Olin nädal enne 1. septembrit haiglast välja lastud ja suunatud psühhiaatriakliinikumi ambulatoorsele ravile. Koolis ei tuntud äragi mind. Inglise keele õpetaja arvas, et klassi oli uus tüdruk tulnud. Nah I just lost a bit of weight bruh.


Algas raging teenager periood. Ei saanud vanematega läbi, got my heart broken, jõin end täis esimest korda, puudusin koolist ja sain käskkirja. Fun times lol. Pilt on ka cringe, nagu ikka. 


Siis ma lõpetasin 9. klassi. Neljade ja viitega. Olin tubli laps.

Tuesday, November 29, 2016

THROWBACK TO HIGHSCHOOL


Viimati külastatud sünnipäev inspireeris mind vaatama tagasi sellele koledale ajale, milleks on gümnaasium. Sünnipäeval olid kõik mu üks või kaks aastat nooremad koolikaaslased ja üks klassivend. Gümnaasium oli subjektiivselt võttes kole ehk ma vihkasin seda oma internal issues pärast, mitte et kool ise halb oleks olnud. Ma võitlesin oma ülekaalulisusega ja olin punane higine põrsas, kes pidi nägema sellisena oma esimest armastust kooli peal ja lisaks ei saanud ma 12. klassis ühe rebase tähelepanu cause I wasn't pretty.

10. klass olin Maagümnaasiumis. See oli tasemel kool. Ja ma olin quite hot actually sel ajal. Rebastepäev, september 2011.


Kuid siis tuli 11. klass ja kõik läks p-e-r-s-e. Sellesmõttes, et ma suutsin ühe korraga ära süüa rohkem kui pataljon ajateenijaid. Mis sul seljas on, Sandra? Miks sul selline soeng? Why u look like a hoe?!!


Öölaulupidu. Taas, mis sul seljas ja mis sul juustega on. Kus Krissu kulmud on.


Siis tuli 12. klass. The worst of them all. Kandsin koledaid riideid, sest kõik, mis mulle meeldis, et mahtunud mulle selga. Lisaks tulid õudsed kulmud. Bad hair year kandus üle 12. klassi.


Siis korraldas gümnaasium aastalõpuballi stiilis 1930ndad. Mul oli kostüüm ja soeng the dopest aga ma tundsin end halvasti, sest ma arvasin, et ma näen välja nagu tünn.


Siin on võrdlus minu vananemisest. 2013, kus ma olin oma kõrgeimas kaalus ja nüüd, reedel tehtud pilt. Miks ometi ei võinud ma välja näha gümnaasiumis selline nagu ma praegu olen.


Siis tuli aasta 2014. Krissu kulmud on endiselt kadunud ja mina oma kollakaspruunide juuste ja pidžaamaga koolis. 


Siis sain ma kiituskirja hea tulemuse eest soome olümpiaadil. I literally looked like this the entire senior year. Mul on kahju nooremast minast. 


Ja siis tuli tutipäev, kuhu ma panin ebasobilikult lühikese seeliku. Vaata mu huge thunder thighs Krissu modellijalakeste kõrval. Veidi peale tutipäeva ma võtsin end kätte. 





Sunday, November 27, 2016


So um.. elu on olnud kaootiline. Nii palju hirmsaid asju on juhtunud, millest ma rääkida ei saa. Palju family matters, milles on kaos ja tragöödia läbisegi. My life's a mess aga mis seal ikka, carry on living like this, muud lahendust pole.

Ma vihkan autojuhtimist. Aga see on eraldi postitus, kui ma jälle viha täis lähen peale autoga sõitmist. Reedel olin kaine autojuht ja läksin üksi pimedas Viiratsisse sünnipäevale. Ma rikkusin ilmselt kõiki liiklusreegleid, sõitsin kellegi maja ette kogemata ja sealsed puud kriipisid mu autot, suure vaevaga leidsin Konsumi üles. Viiratsi ei ole kuulnud tänavavalgustusest. 

Bae's birthday. Pigem nagu mu keskkooli reunion.


Siis käisin oma ilusat kolmekuust vennapoega hoidmas. Hoidsin teda esimest korda süles ja ta ei nutnudki! Such a beautiful baby. Siis käisime jalutamas in the suburbs of Viljandi. Siis ta hakkas järsku nutma ja ma läksin paanikasse. Mida sa teed nutva beebiga? Mul pole õrna aimugi.


Lisaks ma jäin haigeks. Mul kurk valutab. Mul ei ole mandleidki enam alles. Should I be worried.

Monday, November 21, 2016


Ma kujutasin oma leina teistmoodi ette. Et ma olen lohutamatu peale tema surma. Ma ei tea, kas asi on selles, et ma leidsin rahu, sest ta on valudest prii või mulle ei ole kohale jõudnud, et my baby boy is no longer with us. Nutan aegajalt, kui ta pilti vaatan, aga mitte nii hullusti kui tol ööl enne ta surma. Ma jätsin terve öö temaga hüvasti, hoides ta enda vastas, et tunda viimaseid tunde ta kehasoojust, enne kui elujõud temast väljub. Ma ei ole harjunud, et ma ei saa temaga füüsiliselt rääkida ja seega ma võtan ta pildi lahti ja räägin as if he was right here. Et mama loves you ja ma olen igavesti koos sinuga. Jah, ma rääkisin temaga kolmandas isikus ja pidasin teda beebiks terve ta elu. 

Lähen nädalavahetusel emaga varjupaika. Dinost jäi järgi poolik pakk kuivtoitu, paar konservi, sööginõud. Annan need vaestele kiisudele to ease my pain ja aidata neid kasse, kes on õnnetul põhjusel sinna sattunud. Kuid ühe sööginõu jätan ma endale mälestuseks. Dino ei mänginud kunagi mänguasjadega, seega mul ei ole ühtegi mänguasja omale mälestuseks jätta. Küll aga oli see kausike tema oma, millest ta sõi iga päev. 

Ma armastan nii väga teda. I hope he visits me in my dreams.


Sunday, November 20, 2016

Ma läksin kaklusele vahele.


Hinges on tühjus. Kuid tead, mul on kergem olla. Et Dino ei ole enam piinades, vaid puhkab. Võtsin kätte täna tema sööginõu, panin südame juurde ja nutsin. Ema nutab ka Dinot taga. Aga see on parem kui vaadata teda struggling to breathe ja valudes. Ja ma loodan, et mu südamevalu läheb kergemaks aja möödudes.

Kui me kliinikust ta surnukeha ära võtsime ja autosse läksime, nägime me midagi kohutavat. Kari lapsi peksis väikest tüdrukut, nad filmisid seda ja naersid. Me peatasime Mainori ees auto, kus on kõige tihedam liiklus Viljandis. Me lendasime autost välja. See oli sürreaalne. Mina, ema ja vend. Meie pereliige oli just surnud, meie südamed kildudeks, silmad paistes nutmisest ja me pidime nägema sellist vägivalda

See oli sealsamas kesklinnas, kus meie silme ees löödi tüdruk asfaldile pikali. Mina jooksin tüdruku juurde ja hoidsin teda, vend ja ema võtsid teised krattipidi kinni. Nõudsime seletust, et mida kuradit te tambite väikest tüdrukut. Mu viha oli meeletu. Teda olid peksnud poiss ja tüdruk, kes põgenesid, kui me autost välja lendasime. Politsei ja kiirabi tuli kohale ja me andsime tüdruku ja peksmist pealt näinud lapsed neile üle. 

Me nõudsime poistelt selgitust, et miks nad ometi vahele ei läinud. Saime vastuseks, et nad kartsid ise tappa saada. Mu vend ütles: "Sa oled suur mees, sa astud naisterahva eest välja. Olgu see teile kõigile õppetunniks". See lihtsalt paneb mõtlema, mis kuradi maailmas me elame. Poisid peksavad abitut tüdrukut, teised filmivad ja naeravad. Kas sa kujutad ette seda viha ja leina, mis meid too hetk läbis. Kuid teadmine, et my baby is in a better place ja need värdjad peksjad saavad loodetavasti karistatud, on mul kergem olla.

Pildiotsingu life is cruel gif tulemus

Saturday, November 19, 2016

I'll meet you in the light.


A large piece of me died koos temaga. Täna, 19. november, suri minu pisikene kassipoiss. Ta oli minuga 10 aastat. Kui ta täna lämbuma hakkas peale esimest süsti, tundsin nagu mu süda oleks välja rebitud. Ta oli viimastel päevadel õhupuuduses. Terve öö ta ei saanud magada, sest ta ahmis õhku, hingas läbi suu. Ma olin tema kõrval terve selle aja ja lohutasin, et varsti on see kõik läbi ja ma olen temaga viimse minutini. Ja ta läkski taevasse nii, et minu, ema ja venna armastavad näod olid tema viimane mälestus. Me kõik hoidsime temast hellalt kinni ning silitasime teda when he passed away, ma loodan, et hoolimata oma nõrkusest ja haigusest, sai ta aru, et me nii armastame teda ja oleme tema kõrval. 

Me matsime ta järve äärde. Ma ei tahtnud teda oma aeda matta, sest me ei ela enam siin varsti ja ma ei tahtnud, et minu Dino oleks võõraste inimestega. Tahtsin teda matta rahulikku ilusasse kohta, kus ta saaks lõpuks ometi puhata. Me matsime ta tema pleedis, mis oli tema oma juba titast saati. Ma panin ühe oma patsikummi ta hauda, sest minu patsikummid tegid talle alati rõõmu. Mul oli selleks ajaks süda nii murdunud, nähes tema külma elutut pisikest keha seal hauas. Ma ei suuda nutmist lõpetada. Ma ei saa teda enam kunagi süles hoida. Mitte kunagi talle enam kala osta ja mitte kunagi ta ei tule enam mulle kaissu magama. See on selline tragöödia, mis raputas terveks eluks. 

Minu viimased momendid temaga. Ma olen nii kaua ja nii palju nutnud, mu pea lõhub ja I feel empty. Rääkisin temaga terve öö ja hommik, et ma tean, et ta on väsinud. Et homme sa saad lõpuks puhata. Et ma olen right here, ja ma ei jäta sind hetkekski. And I never did. Olin ta kõrval lõpuni välja. 





Friday, November 18, 2016

If love alone could have kept you here, you would have lived forever.


Olen sisimas alati kartnud, et ma ei tea, kuidas elu edasi läheb, kui ma pean oma kassipoisi magama panema. Nüüd jõudis kätte see aeg, kus ainus asi, mida ma soovin for this pain to end. Homme viime ta kliinikusse, et ta igavesse unne panna rahulikult. On väga valus. Tal on agressiivne vähk, mis algas jalast. Amputeerisime selle ära, aga sellega võitsime vaid ainult mõne kuu aega juurde. Vähisiirded on mujale organitesse jõudnud. Tal on silmad tuhmid ja elutud, ta on kõhn, ta on liikumatu, ei söö ega joo. Hingab vaevaliselt. It hurts me teda näha sellisena. Ta on nii väsinud sellest kõigest, et kuigi seda otsust oli raske aktsepteerida, parim viis teda aidata on let him go.

Ma ei lähe täna magama, vaid veedan tema elu viimased tunnid koos temaga rääkides ja paitades. Homme kliinikus tahan ma, et minu armastav nägu oleks viimane asi, mida ta näeks before he passes away. Dino oli ja on väga väga armastatud ja me kinnitasime talle seda iga päev. 


Ma olen kõik oma koduloomad kaotanud ja mul ei ole homsest enam pisikest sõpra, kes mulle ukse juurde rõõmsalt vastu tuleks. Süda valutab. Valutab, sest ta kannatab ja et ta nii vara meie juurest ära läheb. You are so loved, Dino.








Study Date


Helena tegi ettepaneku minna kuskile kohvikusse õppima ja mõtlesin, et miks mitte, could be fun. Helena on ainus inimene, kellega ma olen 2002. aastast saati koos koolis käinud. Algklassist ülikoolini välja. Erinevad aga mõnede kattuvate ainetega peaerialad mõlemal. Kõndisime Rüütli tänaval ja erinevate kohvikute akendest oli näha tudengeid kohvi taga õppimas mitmekesi. Läksime Armastusse. 

Minu võru keele kodutöö ja ärevushäirete konspekt ja tagaplaanil little nerd.



Ja siis ei kuskilt hüppas see tegelane mu kõrvale. Ma jõudsin hetkeks mõelda, et ma näen hallutsinatsioone.


See oli pisike chihuahua. Ta lihtsalt istus mu kõrvale ja vaatas, mis me teeme. Ta oli nii armas, et ma võtsin ta kätte ja loved her. Mulle ei meeldinud eriti see tõug varem aga nähes seda pisikest inglikest, võtan ma tulevikus kindlasti omale chihuahua.