Thursday, March 31, 2016


Kell on kesköö, I'm fucking exhausted ja taas ma istun ühika köögis. Toakaaslane magab, mul ei jää muud üle. My ass hurts sellest kohutavast toolist, mis on mingi betoonist tehtud. Ma olen vahelduva eduga tegelenud 30 tundi psühhofüüsikaga. Tegin katse, koostasin neljaleheküljelise aruande, esitasin hindamiseks. Nüüd ma loen 30 lk pikkust artiklit ärevushäirete kohta. Mida rohkem vaimseid häireid ma õpin, seda enam ma arvan, et mul kõik need on. Ha ha.

Ma lähen 42 tunni pärast kruiisile. Ma panin kokku Extreme Hangover First Aid Kit. Mitu erinevat peavalu rohtu, söetabletid ja C-vitamiinid. Ma ei taha pohmelli, aga paratamatult see tuleb. Kruiisil läheb kõigil konkreetselt käest ära. Nendel, kellel ei lähe, you don't party enough. Ma olen igal kruiisil kahjuks lõpetanud oma kajutis vetsupotiga diskussiooni pidades. Ja Stockholmi läinud väga räsitud ja inetuna koos košmaarse peavaluga. Nüüd ma tahan oma lemmiklinna minna ilusana ja värskena, even though faking af

Mul on nii kuradima kahju, et meil Eestis ei ole sellist asja nagu spring break. USA üliõpilased käivad spring breakil Floridas Daytona rannas. Just leidsin ühe video Tone Loc'i laivist aastal 1989, kus üliõpilased jammed to it on spring break, having the time of their lives. Miks ma ei võinud sündida 70ndatel ja olla Harvardi üliõpilane aastal 1989 ja pidutseda vaheajal Floridas without a care in the world? Kadestan neid inimesi siin videos.

Tuesday, March 29, 2016

Make amends.


Me õppisime täna ära REBT (Rational Emotive Behaviour Therapy) teraapia. See avas mu silmad enese suhtes ja ma taipasin, et see teraapia ongi minu probleemide lahendus. Teraapia keskne osa on sündmus (mis juhtus?) - tagajärg (kuidas see mind tundma pani) - uskumus (mis mõtteid see sündmus minus äratas). Teraapia eesmärk on muuta oma negatiivseid uskumusi mingi negatiivse sündmuse suhtes. 

Ma ei hakka täpsemalt lahti selgitama, kuidas seda käitumisteraapiat rakendatakse, sest see oleks pikk jutt. Kuid nagu ma enne mainisin, see avas mu silmad ja ma tean nüüd, kuidas end aidata ja mitte olla nii negatiivne nagu ma siiani olnud olen. Üheks sammuks, mida ma pidasin õigeks teha enne kui ma seda teraapiat enda peal rakendama hakkan, on make amends. Kõigi nendega, kellega olen olnud sõjajalal. Seda on raske teha, sest ma ei ole üldse inimene, kes vabandaks. Teised peavad vabandama, mitte mina. Alustasin Kristinast, kuigi meie läbisaamine hetkel on väga hea. Vabandasin kõigi nende kordade eest, kus ma olen irratsionaalselt ta peale vihastanud, alusetult süüdistanud ja viinud teda äraflippimiseni. It wasn't her fault. Sest kui ma oleksin võtnud aega, et mõelda, kuidas oleks kõige targem käituda, poleks eksisteerinud neid suuri tülisid, mis meil olnud on. Mina aga didn't think twice, reageerisin üle ja kukkusin süüdistama.

Siis ma võtsin ette ühe noormehe, kellega ma suhteliselt alles sain tuttavaks. Meil tekkis suhteliselt kohe konflikt, mis kestis mitmeid nädalaid. Ma lõpuks ütlesin talle, et ära kirjuta minule enam, kõigis meie probleemides oled süüdi sina. Tegelikult me käitusime mõlemad jäärapäiselt ja ma vabandasin ta ees, et ütlesin selliseid koledusi. Ta vastas mulle suhteliselt külmalt, indicating et ta on endiselt vihane. Las ta siis olla, vähemalt ma vabandasin.

On tegelikult veel inimesi, kelle ees tahaks vabandada. Kuid ma ei julge seda teha. Üks on esimene armastus. Tunne, nagu ta ei võtaks seda tõsiselt. Et võtab seda kui minu järjekordset crazy bitch hoogu. Haha jumal, ma olen nii palju koledusi talle minevikus öelnud ja süüdistanud. Ma tõmbasin ta sõna otseses mõttes kättpidi jõusaalist välja ja nõudsin vastuseid. Never apologised though. Kui sa seda loed, ma ei oska tegelikult muud öeldagi kui et vabandust for my past behavior, I really mean it.


Monday, March 28, 2016


Ma olen täna viha täis. Mitte meeste pärast, kuigi noh, üks noormees done crossed the line oma häbitu käitumisega minu suhtes just paar päeva tagasi ja seega ma olen pidevalt at my fucking limit vastassoo suhtes. Nad ajavad mind nii närvi, et ma juba vaikselt mõtlen, mismoodi ma hakkan 10 aasta pärast üksikemana oma väikest Carl Gerardi või Paulinat kasvatama. Vabandage, got carried away praegu. Igatahes, mu tänased probleemid on veidi teistsugused. 

Ma tundsin end täna väga abituna. Kõnnin mina ühe psühho aine praktikumi, olles läbi lugenud raamatu peatüki nii nagu palutud. Tuleb välja, et tänaseks oli vaja teha üks mahukas eksperiment, katsealustega, graafikutega jne. Ma isegi polnud sellega alustanud. Õppejõud küsis, kes seda tänaseks ei teinud. Ma lihtsalt istusin häbisse surnud looteasendis oma toolil nagu


Üldse. Ma olen nagu peata kana. Ma ei ole millestki kuulnud, midagi ma ei tea. Mul on kohe varsti vaja esitada 850 referaati, 200 esseed ja kuus ettekannet. Ma pole kas alustanudki või on pooleli.


Lisaks ma panin jalga täna oma uhiuued roosa-mustad Nike vabaajajalatsid, sest arvasin, et õues on kuiv. Ei olnud. Campus'el oli maapind ligane, vesine ja sitane. Rikkusin oma puhtad kaunid jalanõud ära esimese kandmiskorraga. 


Lõpuks on mul telefonist kadunud kõik äpid. Instagram, messenger ja snapchat. Playpoes näitab, et ma olen need installinud, aga telefonist on ikoonid kadunud ja kuskilt ma neid ei leia. Need lihtsalt kadusid. Proovisin deinstallida ja uuesti alla laadida. Ütleb, et on edukalt installitud. KUSKIL MU TELEFONIS EI OLE JÄLGEGI NEIST. Keegi, kes selles süüdi on, I have one thing to say to you:




Sunday, March 27, 2016

Baewatch


Kell on varajased hommikutunnid ja ma tahaks kirja panna siia oma ebatervislikku Baywatchi obsessionit. See on kõik, mida ma viimased päevad vaadanud olen. Nii palju vaadanud neid ilusaid punastes trikoodes vetelpäästjaid ja otsustasin, et see suvi ma bikiine ei kanna. Ma sebin omale kuskilt punase trikoo ja hakkan samuti rannas jooksma, channeling my inner Pamela Anderson.

Ülekõige ma olen obsessed af C.J ja Matt suhtega. Teised ei huvita, ma elan ainult nende stseenide nimel. They're so hot together. Nad lähevad lahku hiljem aga ma pole seda vaadanud. Ei vaata ka. Tean ka, et C.J järgmine mees on keegi Cody-nimeline annoying dude ja seda ma ka ei kavatse vaadata. Kui minu lemmikpaar ei ole koos, this show can fuck itself

*heart eyes*. Ma olen nõus maha müüma ühte oma neeru ja kopsu, et David Hasselhoff või keegi teeks ühe episoodi "Baywatch 16 aastat hiljem", kus need kaks on jälle teineteist leidnud ja abiellunud ja elavad Malibul.


Saturday, March 26, 2016

If it works, it ain't stupid


Üldjuhul ma ei ole oma kehakujuga rahul. Ma olen üpris lühike - 163 cm - ja selle pikkuse kohta I have massive legs. Siis on mul kandiline lame tagumik. See ei lähe sujuva kurviga, it's fucking square

Küll aga on mul olemas cute waist. See tähendab, et mida peenem ma olen, seda rohkem paistab mu väike piht välja. Ma olen obsessed väikese pihaga. Lisab pisut dimensiooni. Siin on pilt eelmisest aastast, kus ma olen oma figuuriga rahul. Kaal oli kuskil 53. Läbi mingi triki ma suutsin poseerida nii, et jääks mulje, et mu a-korviline dekoltee on b-korviline with a nice behind. Lisaks ma hoian siin hinge kinni ja kõhtu sees. Voilà, beautiful body.


Kui ma oskaks tellida internetist, ma telliks omale waist traineri. Korsett, mis pikaajalise kasutamise järel annab peenema piha. Ma mõtlesin, et I'mma do it myself, leidsin oma garderoobi tagumisest osast igivana pihavöö, mis tänaseks tublisti pigistab. Ma kandsin seda 5 aastat tagasi, olleks peenem kui ma praegu olen. Ma olen hetkel 56 kilogrammi, laisk ja ebatervislikult söönud. Kuid ma proovin motiveeritud rohkem olla. Igatahes, ma tahan seda pihavööd kanda nii tihti kui võimalik, sest kas see pole see sama nagu korsetid ja waist trainerid. Nad avaldavad survet pihale. If it works, it ain't stupid.



Friday, March 25, 2016

another rage


Ei ma ei saa seda teemat veel jätta, sest ma avastasin, kui palju viha ma olen sel teemal endas hoidnud. Can't hold it any longer

Üks paljudest asjadest, mis - excuse my french - sita keema paneb on see, mehed, kes on niiöelda "interested in me", tahavad näost näkku näha mitte päeval, mitte õhtu, VAID ÖÖSEL. Kui mul oleks 560 sõrme, siis ma suudaksin kahe käe peal kokku lugeda, kui mitu korda ma olen saanud sõnumeid stiilis "hey wanna hang out?" ja kell on siis 2:28 öösel. WHY ARE YOU LIKE THIS? Nüüd ma lihtsalt vastan sellistele kirjadele monotoonselt ja tõrjuvalt, ei lähe kaasa, sest ma üritan end mitte siduda with fuckboys. Ma vihkan seda sõna aga muudmoodi ei saa. 

Nooremana ja herneterasuuruse ajuga ma tõesti sidusin end peamiselt selliste noormeestega, sest let's face the facts - nad näevad head välja ja enamasti on nad populaarsed. Nooremana see suurendas mu ego, ma olin sellise mõtlemisega, et järelikult ma pean ilus olema, kui see noormees minust huvitatud on. Nüüd 20-aastase noore naisena ma mõtlen, kui alandav see oli. Ma sidusin end meestega, keda ei kottinud, et ma olen ka human being, peaasi, et näen kena välja ja mul on lady parts, mis neid õnnelikuks teeb. Ma jätan praegu sulle sellise mulje, nagu ma oleksin hull hoe olnud. Ma käisin läbi küll paljudega, aga take my word for it - nad ei saanud pea kunagi, mida nad tahtsid. 

Ja need head noormehed - need, kes on päevasel ajal mind näha tahtnud, kes ei vihja mitte kuidagi sellele, et on ühe asja peal väljas, neid ma lükkasin sõbratsooni. Sest üldiselt nad ei olnud välimuselt minu tüüp. Need tolgused olid, kellest ma eelnevalt rääkisin. Those hot guys with popularity. Kristina vihkas mind selle eest. Ma ei saanud sinna midagi teha, ma olin õnnelik, kui mul oli nii ilus (olgugi et fuckboy) noormees mu kõrval. I was shallow and still am to some extent

Paljud mu paralleelklassiõed on juba lastega/rasedad ja ma eile ütlesin emale naljaga (mitte eriti), et ilmselt mina olen kunagi single mom. On täiesti reaalne, et minu kunagine tulevane armastus on keegi väga kaunis without a heart, ma jään rasedaks ja kui talle sellest räägin, he leaves me, sest ta ei taha end minuga siduda ja tulevikku ehitada. Noh, vähemalt I'll have a baby. Ja ma olen liiga uhke, et minna kohtusse oma lapse isalt alimente nõudma. I'll handle it myself, sest mul on plaan saada emaks siis, kui mul on karjäär ja ma olen iseseisev.


Wednesday, March 23, 2016

ˇ
Ma ei lähe täna enne varahommikut magama, sest homme on suur kontrolltöö aines psühholoogia uurimismeetodid ja I can't afford läbikukkumist. See on alusaine kõigile psühhotudengitele. 

Seoses psühholoogia õpingutega saan ma õppida ka teistes Tartu Ülikooli majades peale Philosophicumi ja ülikooli peamaja, kus mu peaeriala ained on. Mul on geneetika, mis on Molekulaar-Rakubioloogia instituudis. Oma geenivaramu ja biokeskustega ja laboritega. It's so cool. Järgmisel aastal olen arstiteaduskonnas, kus hakkan psühhopatoloogiat õppima. Ma juba tean, et see on minu lemmikaine. See on täiesti medical, vaimsed haigused ja mis ravimitega neid ravida. Sest vaimsed haigused on nagu kehalised haigused, neil on orgaaniline põhjus ja kulg. Something I learned.

Panen kooli nüüd kõrvale. Ma tahan rääkida tuleviku karjäärist.

Eile avastasin end unistamas flight attendant karjäärist. Ma ei tahaks terve elu õhus veeta, mõni aasta ehk. Ma armastan lendamist, kuigi ma sain lennukis 500 aneurüsmi ja turbulentsi ajal peaaegu shat my pants. Kuid lennuki stjuardess on naine I dream to be, välimuse suhtes ja selle suhtes, et ta on alati on the go. Ma olen olnud stjuardess laeval ja see on suurepärane kogemus. Sa ei ole üheksast viieni paigal, sa reisid riikide vahel. Stjuardessid on alati ilusad. Eriti aga need, kes lennukis on. Ma tahaks oma kooliõpingute ajal olla stjuardess, after graduating kliiniline psühholoog.

Tuesday, March 22, 2016

remember "bae"?


Taaskord ma jätkan oma endiste silmarõõmude teemal. Ma tahan end sel teemal tühjaks rääkida, sest it's in distant past, ma julgen pisut rohkem rääkida kui siis, kui see toimus. Muidugi on teemasid, millest ma tahaksin rääkida but I can't. Ma olen seni rääkinud väga ammustest silmarõõmudest, sest nagu ennist mainisin, distant past, neid ei tunta mu kirjutiste järgi ära enam.

Täna ma räägin sulle sellest baest. Võib-olla mäletad. See oli noormees, keda ma kutsusingi baeks. Ta oli nii armsa väljanägemisega ja ma ei teadnud ta nime, seepärast saigi temast Bae. Oli aasta 2013. Ma olin gümnaasiumis abiturient, kui ta mulle silma jäi. Tema oli rebane. Cringe. Oli üks novembri koolipäev, kui ta mu koduklassi ees istus ja ma tardusin. TA OLI PEAAEGU KOOPIA noormehest, kellega ma kruiisil tutvusin.  Ta oli samasugune armas blond. I have a thing for blue eyed blonde men. Sellega oli asi lukku läinud, ma vaatasin teda nagu 


Algas professionaalne taustauuring. Ma tahtsin ta nime teada, kes ta on, mis suunas ta õpib. Ühe ta klassiõe facebooki kaudu ma ta leidsingi, case was closed. Nüüd oli vaja tema tähelepanu saada. See oli raskendatud, sest ma olin madala enesehinnanguga, natuke ülekaaluline ja teadsin kohe, et mina talle meeldima ei hakka. Arvestades seda, millised ilusad haldjad ja peenikesed printsessid mul koolis käisid. Ma nägin välja selline.


Kuid ma sain teada, et mu klassivend ja väga hea sõber suhtleb Baega. Nii ma siis uurisin talt kõike, mida ta Bae kohta teadis. Samuti me skeemitasime igatemoodi sõbraga, et lähme Bae lähedusse ja nad hakkavad rääkima, mina jälgisin kaugemalt Krissuga. 


Aega läks mööda. Me olime temaga facebookis suhtlema hakanud. Jutt ei viinud mitte kunagi mitte kuskile. Tema meeldis mulle, mina talle mitte ilmselgelt. Siis jõudis kätte jaanipäev 2014. Me olime Kristinaga Bangalos. Seal oli ka Bae, cap peas, looking fine af. Rääkisime temaga natuke ja siis ei kuskilt ma tõusin kikivarvukile ja suudlesin teda, sest tol hetkel ma mõtlesin, it's now or never. Siis panin jooksu. Olin lausa uhke oma teo üle.


Mingil hetkel ta lakkas mulle meeldimast. Ja nii lõppeski kogu see Bae Story. Muide, ma isegi ütlesin talle, et ma tegin talle taustauuringut, lasin sõbral meelega temaga rääkida, et ma kutsun teda Baeks. Ta oli kusjuures vist meelitatud, et ma nägin ta tähelepanu nimel palju vaeva.

Monday, March 21, 2016

Breakups


Ülikooliõpingud sujuvad normaalselt hetkel, sellepärast ma polegi sel teemal nutnud siin blogis. Küll ma hakkan varsti, kui sess algab. Oota veidi.

Minu esmaspäev algas nõmedalt. Läksin esimese asjana arvuti taha istudes vaatama, kas minu lemmik youtuber on midagi postitanud. Mu homegirl postitas video, kus ta nutab, sest läks lahku oma kutist. See oli šokk. I was rooting for them ja näha teda niimoodi kontrollimatult nutmas on südantlõhestav. Ma olen varemgi nutnud sellepärast, et kellegi teise suhe läks karile. Vaadata inimest, kes sai haiget ja kui katki ta on. Teisalt vaadata inimest, kes kogu selle sita põhjustas ja abandoned oma kaaslast. 

Nagu sa tead, ma ise ei ole tõelises suhtes olnud, aga mul on midagi kogemustepagasis, mis meenutab lahkuminekut vähemal või suuremal määral. Enamus heartbreaks mu elus on sõbrannadega seotud, mitte meestega. Kuid kui tagasi tulla meeste juurde, siis üks heartbreak oli. Ma ei hakka seda lahkama jälle, liiga palju ja kaua sellest rääkinud. See oli ka ainus kord, kus ma tundsin nii, nagu võis tunda neiu, kellel oli real breakup. Ma tundsin end inetu ja väärtusetu 15-skoorise IQ-ga naiivse tüdrukuna, kes ei leia enam kunagi teist sellist, sest I was so in love with him.

Teisel "lahkuminekutoalises" situatsioonis ütles noormees mulle, et see, mida me teeme, peab lõppema, kuna ta läks tagasi kokku oma ekstüdrukuga. Siis mul oli küll pohhui, sest ta ei meeldinudki mulle nii palju. 

Igatahes. Kõik see oli väga ammu, ma olin haripunktis oleva puberteediga. Ma ei mõtle ja ei hakkagi kunagi mõtlema, et "teist sellist enam pole". Küll aga käib see väide parima sõbranna kohta. Ei ole kedagi sellist nagu Kristina, my best friend and soulmate. Kuid mehed, nad tulevad ja lähevad. Protect and guard yourself



Sunday, March 20, 2016


Eile Kristina juures mõtlesime, mida õhtul teha. Ma ei viitsinud tegelikult midagi teha, vaid voodis vedeleda ja mõrvasaateid vaadata, Kristina tahtis aga peole minna. Ma vaatasin talle otsa nagu what is wrong with chu, we hate erryone in here, milleks minna. Siis lõpuks olin nõus Cheersi minema. Blackout peole. 

Ainult üks väike probleem. Meil ei olnud riideid. Ma ei viitsinud oma koju minna, et riideid võtta ja Krissu kodus ei olnud normaalseid peoriideid, kõik on Tartus. Kogu elamine on Tartus. Nii me siis pigistasime omale mingid 1976. aasta teksapüksid jalga, väikseks jäänud pluusid ja kaevasime kapipõhjast üles 1865. aasta poolsaapad. Ühesõnaga looking like tasteless retro dumbasses minnes peole, mille dresscode on must. Meil olnud midagi musta. Aga noh,


Olin kolm beershake ära joonud. Mitte kunagi enam. Mul hakkas seest nii keerama, et ma tahtsin 8 päeva järjest sisikonda välja oksendada. Ma ei tea, mis mu sees toimus. Igatahes, tee peal ei tahtnud me enam kluppi minna. Kuid kuna pool maad oli läbitud ja väga külm oli, läksime vastu tahtmist edasi. Jõudsime Cheersi ukse ette. Ma ütlesin, et meil on veel võimalus koju tagasi minna. Vaidlesime tükk aega, kas minna või mitte. Just see hetk, kui Krissu otsustas klubi ukse lahti teha, paiskus uks ise lahti. Üks peokorraldajatest vaatas, mis väljas toimub, Krissu ehmus ära ja mul oli häbi. Ta vaatas meid 10 sekundit vaikuses ja pani ukse tagasi kinni. It was so awkward, et läksime koju.

Friday, March 18, 2016

Storytime: How I broke someone's heart


Jätkan endiste silmarõõmude torkimisega. Ma olen lihtsalt viimasel ajal tihti oma aastataguseid postitusi lugenud (cringe) ja kõik need mälestused flashed before my eyes nagu see oleks eile olnud. Ma ei ole kunagi rääkinud sellest, et ma ise olen ka kellelegi nii teinud. See lugu juhtus väga ammu. Ma murdsin ühe hea inimese südame ja sellega kirjutasin oma karmavõlale alla. Ma tõesti usun karmasse ja sellesse, et I got what I deserve aasta hiljem.

Oli aasta 2008. Ma olin 13-aastane. Hängisin sõbrannaga tihti Viljandi orus, kus oli skeitpark. Seal olid igapäev trikiratturid, kes olid too aeg 15-aastased. Mulle jäi üks blond trikirattur silma ja ma kirjutasin talle rate.ee-s (fucking cringe). Me saime kiiresti tuttavaks ja ma arvasin, et ma olen armunud. Haha, tema minusse küll ei olnud. Ma ei pane talle seda pahaks, sest ma nägin välja selline:


Me saime aja jooksul sõpradeks ja mu tiineka tunded aina kasvasid. Kuid ta oli loll ja ei saanud aru, et ta mulle meeldib. Ta rääkis tihti oma pruutidest mulle ja tõesti ei olnud hea kuulata, kuidas see ja too tsikk on nii kaunis ja meeldib talle. Aastal 2009 ma lõpuks ütlesin talle, et ta on mulle kogu see aeg meeldinud ja it hurts, kui ta räägib oma tüdrukutest. Ma sain literally vastuseks: "Elu ongi karm". Mis kuradi karm, poiss, sa oled 15, you know nothing about life. Igatahes, ma läksin eluga edasi ja unustasin ta.

Kuid siis juhtus midagi ootamatut. Peale seda, kui tal läks oma pruudiga kõik metsa, hakkas ta minu vastu huvi üles näitama. Ta hakkas mulle tähtpäevadel lilli kinkima ja mind välja kutsuma. Kuid ma nagu tundsin, et see ei mõju mulle, sest ma olin temast üle saanud. See on kuradima irooniline ja traagiline, kuidas asjad läksid. Ma olin aasta aega temast sisse võetud, tema mitte. Siis the tables turned, temal tekkisid tunded. Ja ma usun, et need olid tal väga pikka aega, sest isegi aasta hiljem ma sain temaga rääkides aru, et ma meeldin talle. But I was long over him.

Peale temast ülesaamist algas uus era mu elus. being a hoe.

image

Thursday, March 17, 2016

throwback


Kell on taas ebanormaalne. Ma õpin, kuulan Fetty Wapi, kummutan kohvi, mõtlen millest sulle rääkida. Otsustasin, et teen somewhat throwback postituse väikese twistiga. Ma lisan pilte minevikust. Täpsemalt pilte minevikust, milline ma välja nägin "dating" oma silmarõõme eri aegadel. Deitimine on vale sõna, pigem kellega mul teema oli. Väike jätk mu populaarsele eelmisele postitusele. Ma ei tea, kui huvitav see sulle on, aga I'm damn entertained ja olen elevil, mis pilte ma leian ning kuidas teismeline Sandra välja nägi, when she caught their attention.

1. 2010 suvi. Käisin väljas poisiga, kellega mul oli esimene suudlus. Ma olin 14 ja aktiivse progresseeruva söömishäirega. Mida enam alla võtsin, seda vähem ta minuga suhtles, mulle paistis. dem sexy legs doe.


2. 2010 sügis. Esimese armastuse era algus. Olin värskelt haiglast vabanenud. Hakkasin juurde võtma, tekkisid veidi naiselikud kumerused. Mulle meeldib mõelda, et ma nägin hea välja too aeg.


3. 2011. Algas hoe aasta. Esimene armastus broke my heart. Ma vajasin distractions. Ma olin too aeg veel endiselt vaevatud enesevihast ja madalast enesehinnangust ja ma tahtsin vastassoo tähelepanu, et oma mõtted mujale paigutada. Käisin läbi mitme erineva kutiga. Disgusting, milline ma olin 16-aastasena.




2013. Olin piiripealne ülekaaluline. Koledaim ja depressiivseim aeg. Kuid ometi leidus üks gorgeous kutt, kellele ma 2013.a suvel kruiisil silma jäin ja meeldima hakkasin. See pilt on sellest kruiisist, kus me kohtusime. Also, see oli ilusaim päikeseloojang, mida ma eales näinud.


2014. Järjekordne hoe aasta nagu 2011. Ma olin lõpetanud 12. klassi. Murdsin suvel maha kaks rebast, meie kooli kümnendikud siis. Häbi mõelda. Ma olin 18, nemad 16-aastased aastased lapsed. Kristina kutsus mind kaua selletõttu pedofiiliks.


2016. Nüüd, kus ma olen normaalne. Ei hakka valetama, mul on ka see aasta olnud üks teema. Okei, see on seesama kutt, kellega ma tutvusin 2013. aasta kruiisil, nagu ma ülevalpool mainisin. Me olime jälle suhtlema hakanud, sort of. Nüüd jälle ei suhtle out of nowhere


The end

Wednesday, March 16, 2016

Rant


Ma tunnen, et mu aju on tulikuum at this point. Ei suuda keskenduda enam, kell on 0:07 ja pole plaanis magama minna, kuna homme on suur kontrolltöö ja ma pole selleks õppimist alustanudki. Lol. Terve päev ma pühendasin end psühhoteraapiale, sest ma ju magasin täna sisse ja ei jõudnud sinna loengusse ega seminari. 

Ma mainisin sulle, et mul oli postitus kirjutatud ja pühendatud kõigile meestele, kellega mul on kunagi "teema" olnud. Ma lihtsalt tahtsin kõik ühte postitusse ära mahutada, miks nad mulle meeldisid ja kuidas kõik metsa läks. Ma ei postitanud seda, sest kartsin, et hakkab jälle igavene draama pihta a la kas sa lõpetad juba, mis su probleem on, misjaoks sa seda kirjutad, mine ravile, sa ikka mõtled minust v ja palju muud. Mind you, mulle on tulnud teateid, et mitmed endised silmarõõmud teavad, et ma olen blogija. Ja nad teavad, et ma olen üht või teist maininud. Ja mitmed have given me shit selle eest. Kuidas nad kuulsid mu blogist. Mitte ei ütle mitte kunagi mitte kellelegi, et mul on blogi. Mitte kunagi. Kuus aastat tagasi ma ütlesin mõnele sõbrannale, et pean blogi ja arvasin, et nii ka jääb. Aga the word got out, see jõudis isegi nende kõrvu, who were never supposed to find out

Tahan ära mainida, et ma ei räägi sellest postituses oma esimesest armastusest, kui sa juba mõelda jõudsid. Kuigi jah, minevikus ma pläkutasin temast tihti ja ta on isegi lugenud kõike. Ma juba kaklesin temaga ammu, it's in the past, all's forgiven, I'll leave him out of this. Frustratsiooni on peamiselt tekitanud kõik need, kes tulid mu ellu peale seda, kui ma temast üle sain. 

Põhjus, miks mul on zero chill kuttidega on see, et ma ei taha lasta kedagi enam ligi, sest ma olen alati olnud see tüdruk, keda kasutatakse oma eksnaisest ülesaamiseks. Rebound, noh. Siis on juhtunud, et ma olen side bitch minu enese teadmata. Kolmandaks, ma olen lausa kolm korda olnud sellised olukorras, kus kutiga paistab kõik hea olevat, olen isegi mõelnud, et oh we'd be so cute together. *Naer*. Tuleb välja, et nad olid ikka kinni oma ekstüdrukus. *Hüsteeriline naer*. See on alandav lihtsalt, see 'sa oled teisejärguline'. Fucking pathetic and embarrassing. Kusjuures see ajab mind naerma, et peale seda, kui need noormehed minuga teemat alustasid, jooksid nad oma endiste naiste juurde tagasi. Haha. I'm fabulous.




Tuesday, March 15, 2016


Ma magasin täna kaks tähtsat ainet maha - psühhoteraapia loeng ja psühhoteraapia seminar. Võta oma kaootiline sitt kokku, Sandra. See on põhimõtteliselt kõige tähtsaim aine, sest mina kui tulevane psühhoterapeut pean tundma teraapiaid. Kuid ma magan alati sisse ja ei käi seal. To whoop my ass oma idiootsuse/laiskuse tõttu, tõin oma perse raamatukokku ei lahku siit enne, kui lights out ja välja visatakse. Plaanin terve päev siin istuda ja õppida, juua keemilist mürki aka energiajooki, aidates seega kaasa oma tulevasele infarktile. 

Ma lugesin mingi aeg ühe Eesti kliinilise psühholoogi kohta, kes on lisas veel medõde. Ta on minu role model. Hetkel on see minu unistuste karjäär, töötada nii vaimses kui ka kehalises meditsiinis. Selleks peaks ma õppima terve oma elu. Mu unistus näeb ette, et mul on kliinilises psühhos doktorikraad, mille omandamine võtab 10 aastat. I dream of my office, mille uksel on silt "Dr. Sandra Jakubelovitš". Lisaks medõeks õppimine võtab neli aastat, kui ma ei eksi. 

Anyway, 2 ja pool kuud veel kooli. Järgmisest kuust hakkab sess pihta. Siis algab taas hullumeelsus, öösiti üleval olemine ja sassis unegraafik. Ma tean, et ma olen nii mõnegi ära hirmutanud sessiga nii, et ta ei tahagi enam ülikooli minna. I ain't gon sugarcoat anythang, sa pead ülikoolis endast kõik andma. Kuid ikkagi, ma eelistan sessi gümnaasiumi arvestustenädalale/eksamitele, kus õpetajad hirmutavad, et kui sa kukud läbi, siis yo ass is done here, ootan sind suvetööle. Siin on aga mitu võimalust end parandada, keegi ei taha, et sa läbi kukuksid. Support is felt everywhere.


Monday, March 14, 2016


Nädala trennigraafik:

Esmaspäev: Kõht Käed Tuhar
Teisipäev: Boot Camp
Kolmapäev: Pilates
Neljapäev: Boot Camp
Reede: Pilates

Nagu näha, ma üritan kombineerida rahulikku (pilates) ja meeletut karglemist (boot camp). Ma tahan sel kevadel võimalikult palju trennis käia, sest 1. aprill lähen sõpradega kruiisile. Ma saan merele tagasi üle kahe piinarikka kuu. Piinarikas seetõttu, et ma endiselt mõtlen pidevalt oma ajast laevapere liikmena ja kui palju õnne ja rõõmu see mulle tõi. Ei jõua rõhutada ära, kui tähtis on ühtne meeskond, kes teineteist hoiavad. Mind võeti hästi vastu ja minuga jäeti ka sama meeldivalt hüvasti, until we see you again, nad ütlesid. 


Igatahes, kruiisile lähme üpris suure kompaniiga. M/S Romantikaga. Ma pole kunagi selle laevaga reisinud aga ootan huviga. Enamik seltskonnas on suhtes ja siis olen mina. Lähen jahile, to hunt down some hot piece of swedish ass.

Saturday, March 12, 2016

MY FIRST TIME



Sa tead mind. Läbi ja lõhki peaaegu. Aga ma ikka tahtsin teha my first time tag'i. 

1. Esimene facebooki profiilipilt. Mitä vittua.


2. Esimene lemmikloom?



3. Esimene alkohoolne jook? 

Aramis. Mu elu kahetsusväärseim õhtu.

4. Esimene töökoht?


5. Esimene auto? 

Volkswagen Golf 

6. Esimene, kes täna sõnumi saatis?

Kristina

7. Esimese klassi õpetaja?

Eve Hendrikson. Parim. Straight up badass õpetaja, lõi korra maja ja meie, little shits, jäime sekundiga vait.

8. Esimene koht, kuhu läksid lennukiga? 

Moskva. Turbulents ja aju veresoonte lõhkemine ja pisarad ning surmahirm.

9. Esimene parim sõbranna ja kas suhtlete?

Pille-Riin. Mu lasteaia bestikas. Ei suhtle.

10. Esimene kontsert?

BONEY M!!!

11. Esimene neet?


12. Esimene välismaa riik, kuhu reisisid?

Venemaa, 1996. Mu ema võttis ette ja reisis Siberisse 6-aastase poja ja imikueas tütrega. Kuus päeva rongiga.

13. Esimene toakaaslane?

Kristina, my best friend

14. Esimene suudlus?


Täiesti esimene oli 2010. aasta suvehakul. Kõndisin poisiga Paalalinnas ja meeldisime teineteisele. Mingil hetkel jäi ta seisma ja kissed me. See oli hästi korraks, ilma keeleta ja armas. Ma olin 14, tema 13. 

Esimene real one ja keelega oli siis, kui ma esimese armastusega läbi käisin. See ei olnud seesama poiss, kes esimene. Küll aga nad olid klassivennad. Ma olin väike hoe, mis seal ikka. Olime tema juures ja ühel õhtul le wild teens made out. Pärast koju minnes helistasin kohe Krissule ja olin


Friday, March 11, 2016


Ei ole kirjutanud, sest kõik, millest rääkida olen tahtnud, oleks risky olnud. Olen pikemalt tahtnud teha postituse pühendamaks kõigile oma endistele silmarõõmudele, rääkinud, mis läks valesti ja how I feel about it. See oli humoorikas postitus, mida ma kunagi ei avaldanud. Põhjus seisneb selles, et mu päeviku vaatamiste arv tiksub ligi veerandmiljonile, sh on nii mõningad ex-crushes, kes mu blogi loevad (ei tea miks, sest nad vihkavad mind) ja ma ei taha neile jälle selgitusi anda, et miks ma taaskord räägin avalikult neist, kas mul on mingi probleem etc. Mis on tegelikult retarded, ma ei maini kedagi nimepidi, ainult eks-silmarõõm teab, et vihjan temale.

Üldiselt läheb normaalselt. Toitumisega läheb halvasti. Ma olen nädal aega põhimõtteliselt toitunud müslist ja jogurtist, mis ajab mind oksele nüüd. Ma ei söö ka vegetables, taaskord, ajavad oksele. Varem "dieeti" pidades ma sõin palju sülti, sest see sisaldab vähe kaloreid aga on toitev. I can't stand it enam. Puuvilju ma ka ei taha. Mul ei ole mitte millegi järele isu. Ma olen kaotanud söögiisu ja ma ei tea miks. Et mitte nälgida, olen ma ostnud beebitoitu ja pakipüreesid, sest ma ei oska süüa teha ja mul ei olegi viitsimist midagi keerulist valmistada. 

Eile käisin Püssirohukeldris kursakatega istumas. Jõin poolese siidri ära ja juba hakkasin latrama kontrollimatult. 

Monday, March 7, 2016

flashback: july 2012, Siberia


Täiesti lambist jooksevad mu silme eest läbi flashbacks minevikust. Things that shook me. Mulle just meenus 2011. aasta lennuõnnetus, kus sai surma terve vene hokitiim Lokomotiv Yaroslavl. Nad olid teel mängule ja veidi peale õhkutõusmist kukkus lennuk alla ja poisid hukkusid. See omakorda meenutas mulle seda depressiivset episoodi aastast 2012, kui ma olin Siberis Baikali järve ääres sugulastega. Ilmselt mõtled, kuidas hukkunud hokitiim seostub mu reisiga. Read on.

Ma ei olnud plaaninud end katki nutta kuskil nii ilusas kohas nagu Baikali järv. Ma sattusin seal draamakeerisesse, sest mu sugulased läksid omavahel tülli, mille tulemusel tädipoeg lost his shit, saatis oma vanemad perse ja jooksis minema. Mu isa järgnes talle ja nad olid koos kadunud mitmeid tunde. Mu sugulased Venemaal on aegade algusest teineteist närvi ajanud, kraaklenud ja tülli pööranud. That's how they roll aga ma ei teadnud, et nad meie ees kaklema hakkavad. Kõigil oli tuju rikutud. Siis helistas Krissu mulle Eestist ja rääkis mulle midagi, mida ma kuulda ei tahtnud. Panin kõne ära. Hakkasin kodu ja venda igatsema, kes teenis mereväes too aeg. At that point ma olin end masendusse mõelnud, võtsin sugulase telefoni ja läksin metsa vahele muusikat kuulama. Avastasin seal ühe loo, mis oli tehtud hukkunud hokipoiste mälestuseks. Üks mängija Aleksander Galimov oli üle elanud lennukiõnnetuse ja oli raskes seisundis haiglas. Loos kõlab rida: "Me kaotasime oma poisid, oma pojad. Aleksander, pea vastu, me palvetame". Tema oli see ainus lootus, et HC Lokomotiv jääb ellu, aga ta ei pidanud vastu, viis päeva hiljem ta suri haiglas vigastuste tõttu ja Lokomotiv died with him. See lugu ikka täiesti raputas mind ja seostub igavesti selle mälestusega of me crying in the fucking woods kuskil keset Siberit.

Baikal, 2012



Sunday, March 6, 2016


Tänane on üks nendest kordadest, kus ma tahaksin surra. Üle käte läks. Väga inetu. Ma olin üks suur segadus täna varahommikul. Lõpetasin kell kuus hommikul Alibi ees oksendades. Amazing. Ma olen nüüdsest karsklane. No väga kole ikka, 20-aastane noor purupurjus naine oksendamas kuskil kesklinnas varajastel hommikutundidel. Väga elegantne ja classy.


Klubimaraton nägi välja selline: Red -> Lounge -> Alibi. Ehk sellised kohad, kuhu muidu jalga ei tõstaks. Kuid mul oli eile 63-promilline joove, ei mõelnud väga. 


Redis ma rääkisin oma endise paralleelklassivennaga. Kas sa tead, mida ma küsisin talt?! "Mäletad seda korda, kui me suudlesime? Miks see üldse juhtus?" Kui mulle see täna hommikul meenus, ma lihtsalt



Siis jutlesin ühe kena noormehega, kes tunneb mu venda. Ütlesin, et ma olen Aleksandri õde. I feel sorry for my brother, et ma talle häbi teen oma arulageda käitumisega.


Üks inimene ei jätnud mind rahule. Muudkui "Sandra, äkki tahad juua midagi?" KAS SA EI NÄE, ET MULLE AITAB TÄNA JOOMISEST


Friday, March 4, 2016

Russian Party - what I'm wearing


Igakord kui Viljandis pidutsen, ma kahetsen seda, oksendan oma eluvalikute peale ja vannun, et ei tõsta oma jalga mitte kuskile kodulinna kluppi. Noh, ma valetan iga kord. Tõstan ikka küll. Homme on veneteemaline pidu ja ma ei saanud lasta võimalust minna peole, mis on pühendatud Mother Russiale. Ma olen pooleldi venelanna. Veneteemaline pidu. Turn up. Mul on ideaalne outfiti idee. Me läheme Kristinaga as rich Moscow kids. Ja ma ei räägi peol eesti keelt. 

Venelannad armastavad palju faux fur'i. Olemas. Kasukas ja tilluke kott kuldsete detailidega. Kuld on teine asi, mida nad väga armastavad. Kasuka all on must peplum pluus, jalas tavalised mustad retuusid ja karvased poolsaapad. Venelannade jaoks ei eksisteeri sellist asja nagu liiga palju karusnahka. 

Näol ei ole midagi erilist. Puhas ühtlane pale roosiliste põskedega, roosiliste huultega ja bomb af ripsmed. Ma ostsin kaks paari ripsmeid, ülemised on vanad head Depend ripsmed, alumised Remy Hair I*Envy by Kiss ripsmed. Panen need alumised, näevad suurepärased välja.

Thursday, March 3, 2016


Istun loengus. Mul on kohutavalt cringe olla praegu enda pärast. Esimeses loengus ehk kliinilises psühhos meil oli rollimäng, mina olin psühhiaater ja mul istusid vastas skisofreenia patsient, tema ema ning patsiendi esindaja (kaasüliõpilased). Mu patsient oli batshit crazy af. Kuna ma ei ole veel kvalifitseeritud kliiniline psühholoog, võin ma nii öelda.  Mu tuju läks alla. Ma ei osanud sittagi teha ega midagi välja pakkuda, et oma patsienti aidata. Sain enda peale vihaseks, sest see on minu tulevane töö, miks ma nii saamatu olen selles. 

Igatahes. Ootan tänast kõht tuhar reis treeningut. Eile käisin jõutreeningus. See tunne, kus you go so hard, et higi niriseb mööda su nägu ja keha alla. Kui ma ise trenni teen, siis ma nii ei higista. See on sellepärast, et üksi olles mul ei ole kedagi, kes mind taga utsitaks. Kuid seal saalis on peale minu veel üle 30 neiu, kes töötavad kõvasti ja motiveerivad mind endast parimat andma.