Thursday, June 30, 2016

Viljandi muuseum


Olen alati olnud ajaloohuviline (7 aastat oli koolis ajalugu viis). Üleeile öösel Pärnus Rüütli tänaval seigeldes tõmbasin end oma drunk sõpradest lahti ja imetlesin öises valguses olevaid uhkeid hooneid with a rich history. Pärnu vanalinnast inspireerituna pakkusin Kristinale, et läheks õige Viljandi muuseumi. Ma ei ole käinud seal umbes 10 aastat. 

Kuna täna oli 140 kraadi sooja, panin enda H&M tumesinise polka dot kleidi selga, mis on peaaegu ebamugavalt kitsas aga it looks cute




"No outfit is complete without perfume" ehk ma plaanin oma praegust parfüümikollektsiooni täiesti ära kasutada, et saaks teha ruumi täiesti uutele parfüümidele, siis panin täna Sheer Beauty by Calvin Klein. Ma kasutasin seda ülikooli esimesel aastal koguaeg, viib mind tagasi sinna aega. 





Ordulinnuse makett on alati fascinating


Rehetuba on kõige lahedam eksponaat Viljandi muuseumis (ja muidugi Krissu being a typical white girl tourist)




Vaata kui nunnud olid 19. sajandi titariided!



Ja selline oli vaade kunagi Cheersi eest 


Ja siis läksime ühte kõige armsamasse kohvikusse Fellinisse. Parim cappuccino, mida ma joonud olen.


Wednesday, June 29, 2016

feel the vibes of summer


Ma ei bloginud, sest olin nädal aega laeval ja olles seal, I'm disconnected from the outside world. Nii on alati olnud. Ma olen keset seda kruiisimeeleolu ja kuigi ma olen tööl, tunnen ma ikka, et ma olen puhkusel. Puhkusel selles mõttes, et ma olen koolist väga kaugel nii vaimselt kui ka füüsiliselt. I'm exhausted koolist, kuigi ma olen alles teise aasta lõpetanud. 

Esmaspäeval tulin Tallinnast siis ja teisipäeval läksime Krissu ja ta peigmehega Pärnusse sõpradele külla. Edlele ja tema kihlatule Paulile. We had the best time. Ma jõin päev otsa. Naljakas küll, purjus ma ei olnud hetkekski. Edle tegi järjest igasuguseid uhkeid kokteile, mida ta oma pika staaži jooksul rootsi laeval õppinud on. Käisime rannas, Nikolai Lehtlas söömas ja öiset Pärnut avastamas. Pärnu on ikka üks kuradima ilus koht. Kas sa oled Pärnu SEB panga hoonet näinud? Ma kukkusin peaaegu pikali. See näeb uhkem välja kui Kadrioru loss, eriti öises valguses.




Thursday, June 23, 2016

on the sea without a phone


I cannot believe this shit. Mu telefon ei lähe tööle. Kuidas kurat ma peaksin järgnevad viis päeva õigel ajal ärkama, et end tööle sättida? Mu vahetus laeval on allespoole peal, dafuq am I supposed to do?!? See telefon oli tiksuv aegpomm. Mõni nädal tagasi see lakkas esimest korda töötamast ja ma ostsin uue aku, sest arvasin, et aku elas oma aja ära. Ei, see ei hakanud ka uue akuga tööle. Läksin tagasi sinna telefonipoodi, viskasin telefoni letile ja karjusin, et fix that shit mmediately. Tegin nalja. Tegelikult ütlesin rahulikult, et uus aku ka ei tööta ja see mees andis mulle jälle uue aku. Siis hakkas tööle, ja siis juhtus täna. Nüüd, kell 2 varahommikul ma olen Tallinna sadamas oma kajutis ja telefon ei tööta. Mul on homme varakult koosolek. 

Närvi ajad, Samsung. Ma just mõni päev tagasi ütlesin vennale, et mul on ükskõik, mis telefon mul on, peaasi, et saaks helistada ja muusikat kuulata. Pole kunagi mõelnud sellele, et osta omale iPhone, sest see paneb mu silmad pööritama nii, et ma kardan, et need jäävadki pahupidi. See on kõigil, no originality whatsoever. Jah, ma olen frozen in time aastas 2004, kui kõigil olid erinevad huvitavad telefonid. Aga nüüd, kui Samsung mind alt vedas ja keset minu töövahetust, siis ma lisan uue nime oma  Phone Brands I Can't Fucking Stand nimekirja.

Mis lisaks - kukkusin ametlikult läbi ühes psühholoogia aines. Sain ka järeleksami F. Aitäh. Järgmine aasta siis uuesti. Ainult, et kolm väikest probleemi on järgmisel aastal - diplomitöö, psühholoogia uurimistöö ja mul ei ole aega, et võtta 100 ainet nendele töödele lisaks.

Nii pissed off, et lihtsalt


Sunday, June 19, 2016

Adios


Taas aeg Tallinna minna. Homme hakkab töö aga lähen varem laevale, et homme ei peaks kell kolm varahommikul ärkama ja kuuese bussiga Tallinnasse loksuma.

Jaanipäeva veedan ka laeval. #adulting

Hakkas taas meeldima denim on denim fashun. Käisin teksades ja teksajakis Krissu lõpetamisel ja seal oli ka üks noor paarike täiesti teksasse riietunud. Fashun is my profeshun, aga ilus oli. 


Friday, June 17, 2016

What's in my luggage?


Teine aasta ülikoolis on seljatatud ja järgnevad kaks kuud keskendun tööle. Ma lähen laeva alles ülehomme aga kuna mul on liiga palju vaba aega hetkel, siis pakin oma kohvrit juba täna. Mu pagas ei ole midagi erilist, vaid võtan kaasa asjad, mida läheb tarvis ühe nädala jooksul. 

Kõigepealt lähevad kohvrisse tavalised mustad baleriinad. Ma olen näinud paljudel stjuardessidel kontskingi aga they hurt like hell ja mina neid ei kanna.


Sukkpüksid


Riided, mida kanda peale tööd & chill with coworkers


Müts ja pusa iganädalase õppehäire tarbeks, mis toimub välitekkidel ja sellepärast peab soojalt riide panema. 


Kehakoorijad, kreemid, deodorandid, šampoonid, all that good stuff


Makeup bag. Ma oleks üks neist, kes ei lähe kunagi tööle meikimata näoga aga töövälisel ajal läheb meigikotist suure kaarega mööda.


Mulle meeldivad tagasihoidlikud aga ikkagi silmatorkavad kõrvarõngad. Kõik kõrvarõngad on Expressionsist. Kahjuks not sponsored by them, kuigi võiks. Kõige ilusamad kõrvarõngad Estlandis.


Seekord võtan kaasa Romance by Ralph Lauren parfüüm. See on kõige classym parfüüm, mis mul on. Nii mõnigi on öelnud, et see on 40-aastaste tädide lõhn aga ei huvita, see on suurepärane.


Kuna ei saa sirgendajata elada, siis see läheb ka kohvrisse. 


Viimaks mu märkmik, mida kasutasin möödunud õppeaastal koolis ja üldse igasugu asjade, mida tarvis meeles hoida, kirja panemiseks. Panen sinna loengute ajad, geelküünte hooldused, bussiajad, töögraafik ja whatnot


Selline nägi välja minu mai-juuni, mis olid täispikitud eksamitest ja iseseisvate tööde tähtaegadest. Mul on hea meel, et see on läbi. 


Thursday, June 16, 2016


Tulin järeleksamilt, mitte midagi ei osanud. Ma tahtsin öösel teha uinaku, et mitte lolliks õppida aga jäin hoopis magama ja ärkasin 40 minutit enne eksami algust. Oli sama eksam. Tõmbasin ringi ümber vastustele, millele eelmisel korral ei tõmmanud. Tegin jälle nalja seal ja mängisin bingot. Mis seal ikka, tulevasel aastal uuesti. Ma kujutan ette juba 53-aastast ennast endiselt istumas sellesama aine järeleksamil, never passing.

Eilne postitus on suhteliselt värske aga esimene, kes seda luges, oli esimene armastus ise. Ta ei kommenteerinud midagi, vaid he was literally like this, kui ta läbi lugenud oli.


Samal ajal kui mina olin


Ja siis ma ütlesin, et aga that's the way it was bruh. See on tegelikult nii naljakas, kuidas kõik läinud on. Ta tuli tänu mu ühele sõbrannale mu ellu mu varajases teismeeas, broke my heart ja kuus aastat hiljem ma räägin sellest nagu ülejäänud igapäevaelublogijad teevad ja ta loeb seda. Ta ei peaks nüüd üldse üllatunud olema, kui ma teda mainin, sest hello, tüdrukute jaoks on iga first time for everything tähtis ja me räägime sellest elu lõpuni to our girlfriends. Mina otsustasin sellest avalikult rääkida, sest kuigi ma alustasin seda blogi vaid enda ja paari lähedase sõbranna jaoks ja olen algusest peale endast kõike rääkinud, siis ma ei näe põhjust olla diskreetsem nüüd, kui lugejaid on rohkem. See ei tähenda, et I still love you, you were important to me at some point ja sellepärast sa leiadki end siit vahetevahel ja believe it or not, people like reading these. Ja noh, teine põhjus on see, et ma tean, et sa loed ja why not make it interesting kui sa siin juba oled.


Wednesday, June 15, 2016

Throwback to 2010


Ma peaksin psühhoteraapiate järeleksamiks õppima aga ma tahtsin teha story time postituse. Esimesest armastusest. Tunnen nagu sellest on sada aastat möödas ja tahaks lõpuks teha ühe kokkuvõtva postituse kuidas kõik oli. Ma olen sellest rääkinud alati katkendite kaupa nagu mu aastatetagustest postitustes lugeda võib, siis kui see teema veel päevakajas oli. Mu lemmikyoutuberitel on kõigil igasuguseid storytime videosid ja eriti sellel teemal. Mõtlesin, et it's been years since it happened. Ma küsisin temalt hetk tagasi niiöelda luba selleks postituseks. Vähemalt ei tule üllatusena, kui ta selle lehe avab ja avastab, the fuck I just wrote.

Algas kahetsusväärselt. Mul oli üks väga hea sõbranna 2010. aastal, kellele see kutt meeldis. Ma ei olnud temast midagi kuulnud varem. Sõbranna palus sellele kutile kirjutada ja teada saada, kas talle meeldib mu sõbranna. Sain selle poisiga tuttavaks ja siis see juhtus. Mulle endale hakkas see inimene meeldima. Ja nii ma hakkasingi oma sõbranna selja taga selle kutiga suhtlema ja väljas käima. What a backstabbing bitch oli 15-aastane Sandra. Polnud ei aru, moraali- ega taktitunnet. 

Mu sõbranna oli temast üle saanud ja leidnud uue silmarõõmu, mis lõppes kurvalt aga noh, not my story to tell. Mina aga jätkasin süüdimatult oma uue silmarõõmuga suhtlemist. Ta oli ilus ja tal oli kõik olemas. Paar kuud olime niisama, käisin tal külas ja vaatasime telekat. Ma teadsin küll, mis eesmärgil ma seal olin aga ma olin liiga hirmul, et asju edasi viia. Siis suhteliselt varsti kogu suhtlemine katkes ja ilmselt sellepärast, et he was bored of me, et ma selline pipar olin. Ma ei võtnud seda hästi. Ma läksin oma psühholoogi juurde igakuisesse kontrolli, sest too aeg värskelt in recovery söömishäirest ja psühholoog küsis lõpuks, kas miski häirib mind. Mõtlesin, kas rääkida sellest noormehest või ei. Liiga hilja, hakkasin juba nutma ja pidingi ära rääkima. Psühholoog soovitas mul asjad selgeks temaga rääkida. 

Ta oli mulle tolleks hetkeks nii meeldima hakanud, et mõte of not seeing him tegi haiget. Kuna muudmoodi ma tema tähelepanu enam ei saanud, võtsin julguse kokku ja kutsusin ta enda juurde. Netflix & chill. Siis ta pani oma asjad kokku, I kinda kissed him, ise teadlik, et see on viimane kord. Ma ei teadnud, mis ma valesti olin teinud. Pikka aega ei teadnud, aga ilmselt see on common sense, et 15-aastased poisid ei otsi midagi serious

Järgmised kaks aastat olin ta peale vihane. Siis saatus fucked me over jälle ja pani meid samasse kooli ja ma pidin teda nägema. Ta läks iga aastaga aina ilusamaks ja mina aina paksemaks. Ei olnud meeldiv selles mõttes ühes koolis käia. Kuid varsti ma õnneks sain sealt koolis minema, võtsin end kätte, got in shape ja panin sihid paika. Peale gümnaasiumi lõpetamist ma sain ka temast täielikult üle. Kuigi ei uskunud, et üldse täiesti saan. Igakord, kui mulle keegi meeldima hakkas, mõtlesin ma, et ta ei ole perfektne nagu my first love was. Perfektne siis välimuselt ja elustiililt. Nagu olen kunagi varem maininud, ma olin sisutühi tüdruk, all I cared about oli välimus. Nii enda kui ka poisi. Kui me nägime ilusad välja, siis muu polnud tähtis. 

Pikemat aega mõtlesin, et kurat, me isegi ei teinud koos pilti, et ma saaksin kunagi ajale tagasi vaadata ja remember him aga naljakas nagu saatus ka poleks, sattusime aasta tagasi samale peole ja he was more than happy teha minuga üks pikk pildiseeria. 

Loodan, et sul oli huvitav lugeda. You too, first love.  Mul oli sure as hell tore seda kaelast ära saada.




Tuesday, June 14, 2016


Ma tahtsin sinuga rääkida aga I didn't feel like a person eelnevad päevad. See on seetõttu, et nende viie laeval veedetud päeva jooksul ma magasin kokku 20 tundi. Öösel paar-kolm tundi ja lõunal vahel mõni uinak. Ma olin pidevalt valvel, sest mul on sissemagamisprobleem. Eelmine semester ma ju ei jõudnud kordagi kella 10sesse loengusse. Täna kodus lõpuks magasin end välja.. 17 tundi.

Tööl oli see vahetus nii kiire, et ma võtsin lausa kaks kilo alla. 58 pealt 56-le. Mu isapoolses suguvõsas on soodumus ülekaalulisusele ja kahjuks olen mina üks neist. Krissu saab süüa 8 burgerit päevas ja on ikka peenike, samal ajal kui mina nuusutan küpsist ja võtan sellega kolm kilo juurde. Igatahes, I gotta watch my weight at all times.

Neljapäeval teen oma viimase eksami ära, milleks on psühhoteraapia järeleksam ja siis saan keskenduda oma elu parandamisele ja tööle. Mulle kingiti selline raamat nagu "Hingele pai" by Merit Raju, mis põhimõtteliselt räägib, kuidas elada tõelist estonian dream - maalähedane elu, lähedalt pärit toit, maakodud by the cold river, rahustavad joogaharjutused, slow food retseptid ja nipid heaks uneks. 





Wednesday, June 8, 2016


Kell on 4:52 varahommikul, ma olen maganud poolteist tundi. On aeg minna Tallinna. Ma olen overwhelmed. Ma lähen tagasi oma esimesse vahetusse, kus ma olin the very first time, kui ma üldse Baltic Queenile läksin. Näen oma sõpru, kes on mind tagasi oodanud. I'll try not to cry

Lähen ära viieks päevaks ja üritan leida vahepeal aega, et sinuga rääkida. 

Muidugi ma ei saa seekord olla rahulikult seal, sest mul on see järeleksam up in my ass, ma ju kukkusin ühes psühho aines läbi. Mis oli ekstra halenaljakas, sest see oli valikvastustega, mis tähendab, et see pidi kerge olema. Oligi. Ma lihtsalt arvasin, et ma olen nii tark ja teen selle ka õppimiseta ära. Igatahes jah, ma ütlesin sulle, et nüüd ma teen selle kuradi maksimumi peale ära and I intend to keep my promises.

here i comeee



Monday, June 6, 2016


Tulin just sellelt eksamilt, mis on vähemalt minu silmis kõige tähtsam aine kogu mu bakalaureuse õpingute jooksul ehk uurimismeetodid psühholoogias. See on alusaine, kus saadakse baasteadmised, kuidas korraldada eksperimente ja see on samuti eeldusaineks paljudele teistele kohustuslikele ainetele. Eksam oli raske. Ma elan oma moto järgi ehk looda parimat, aga karda halvimat. Ma ei näe põhjust olla elus optimist, there has to be a middle ground, sest enamasti kui ma olen midagi väga lootnud, life trolled the shit outta me

In other news, eile ma olin InstaPedofiil ja kommenteerisin naljatledes - naljakas nagu ma olen - Isac Ellioti pilti soome keeles "kun oot jo 18-vuotias sit voit soittaa mulle" ehk kui ta on 18 siis visaku mulle kõne peale. Täna lähen siis nagu muuseas instagrami ja vaatan, et Isac jagas lahkelt mu piltidele südameid. 


Skaalal 1 kuni kaunis tunnen ma end fabulous af


Lmfao lihtsalt. Ma olen sunnitud tegema allnighterit. Mu kuradima telefon ei lähe tööle, mul on homme varakult eksam ja ütle kuidas ma lähen magama ilma äratuskellata. Ma ju magan täie pasaga sisse. Kuigi ma olen siin netipäevikus tihti ladranud, et ma teen allnightereid, pole ma tegelikult pea kunagi terve öö suutnud üleval olla. See on füüsiliselt ja vaimselt ülejõu käiv. Ma ei saa toakaaslasele ka öelda, et ta ärataks mind üles, sest ta magab.

Sa ilmselt magad praegu. Mina aga olen kolm tundi istunud siin ühika köögi betoontoolil (puit tegelikult, aga it hurts my flat ass so much) ja kavatsen siin veel 9 tundi istuda ja õppida psühholoogia eksamiks, mis on homme kell 10. Hommikuks ma ilmselt ei mäleta enam oma nime aga vähemalt on värskelt meeles, mis on deduktsioon, kirjeldav statistika ja sotsiaalne logelemine.



Sunday, June 5, 2016


Kohtusin eile hommikul kapteniga, sain vajaliku allkirja ja sellega olin ametlikult M/S Romantikalt maha kirjutatud ja valmis naasema oma kodulaevale Baltic Queenile. Ausalt öeldes mul läksid eile bussis silmad märjaks, sest ma tegelikult nautisin oma aega Romantikal. Ma töötasin seekord buffees ja seal olid kõik nii chillid noored inimesed, kes võtsid mind hästi vastu ja kutsusid mind lausa Stockholmi palli mängima aga ma keeldusin, sest pidin eksamiks õppima. 

Kui ma kaks kuud tagasi oli Romantikal kruiisil, siis ma ütlesin Krissule, et see tundub nii võõras laev, ei kujuta ette end siin töötamas. But there I was, ja mul on Romantika kohta vaid häid sõnu öelda ja ma olen väga õnnelik, et ma sain tunda, kuidas on töötada rootsi laeval ja eile öösel seisis meie laev natuke Ahvenamaal Mariehamnis ja ma vaatasin seda linna with my new friends. Rootsi laeval töötamine oli mu unistus kunagi ja mulle nüüd meenus, miks see mulle nii väga meeldis. Ma armastan Skandinaaviat. 

Oli väga kahju lahkuda. farewell, Romantika.