Sunday, October 30, 2016

crisis


This is life. Õppimiseks motivatsioon nullilähedane ja kodutööd kuhjuvad. Hetkel üritan kognitiivse psühholoogia kodutööd teha, kus on tarvis üks artikkel lugeda. Ma ei saa ühestki sõnast aru. Mitte ühestki. 

Pildiotsingu tired gif tulemus

Bakatöö on segadusseajav. Meil on seminar, kus me õpime, kuidas seda teha ja õppejõud on kursis kõigi valitud teemadega. Kuid mitte keegi terve ülikooli aja jooksul ei ole kordagi piiksatanud sellest, kes mind juhendab. Kuidas juhendajat leida. Kuidas pöörduda? Millal? I have no fucking idea. Võib-olla olen ma ainus selline mart, kes mitte millestki kunagi aru ei saa. Ma olen nagu peata kana, kõik ülikoolis teavad asju, ja siis olen mina, täis mart, kes on KOLMAS AASTA with zero understanding kuidas ka kraadi kätte saan. Ma lihtsalt olen tupikus hetkel.

Pildiotsingu facepalm gif tulemus

Siis on psühholoogia uurimistöö. Sain teada, et kõrvaleriala uurimistööd kaitstakse talvel. Lmfao. Roomasin õppekorraldusspetsialisti juurde, küsisin, kas ma saan kevadel kaitsta. Saab. Sealgi pole juhendajat leidnud. Kõik kuhjub kevadesse. 

Pildiotsingu screaming internally gif tulemus

Vaatasin psühholoogia magistri õppekava sisseastumistingimusi. Vaid 30 kohta. Mul on tunne, et hetkel on kolmanda aasta psühhotudengeid, kes tahavad magistri minna ligikaudu 860999. Ja me hakkame kisklema nende 30 koha pärast. Magister tundub mulle kauge unistusena I'll never reach.

Pildiotsingu so done gif tulemus

Wednesday, October 26, 2016


Kell on kesköö, ma kogun materjali bakatöö jaoks homseks seminariks ja samal ajal vaatan kurbade sõjafilmide klippe youtubest. Saving Private Ryan, Forrest Gump ja meie eestimaine 1944. Ma ei tea kuidas sinuga on, aga minu üks hobidest on end filmidega kurvaks teha ja neid seostada endaga. Lähim sugulane mulle, kes II maailmasõjas surma sai, oli mu vanavanaonu. Ta oli alles 18 ja isaks saanud, kui he was killed. Poolas. This is the most tragic thing I've heard.

Mul on mingi kiiks ajateenijate suhtes. Mõned aastad tagasi semmisin ühe ilusa ajateenijaga, kellega läksime kinno "1944" vaatama. Ma ei tea, kas sa oled näinud, aga Priit ja Märt Pius saadetakse sõtta ja ühel hetkel saab üks neist oma venna ees kuuli pähe. Teine vend on algul šokis, hiljem hakkab nutma. Ma hakkasin ka keset kinosaali ulguma. Mu deidil oli ilmselt häbi aga I'M VERY EMOTIONAL OKAY. Ma olin nagu

Pildiotsingu crying gif tulemus

Ja nüüd on mul huviorbiidil uus army guy. Mainisin teda eelmises postituses. Ma ei tea, kuhu see kõik välja jõuab, aga we're in a good place hetkel. Ta on niisama ka alati nunnu olnud, aga nüüd kui aega teenima läks ja we kind of rediscovered üksteist, olen nagu

Pildiotsingu crush gif tulemus

Sunday, October 23, 2016


Ma olin eile Cheersis. Läks väga üle käte. Nagu ikka. I threw up. Õnneks mitte klubis, vaid kodus. Ärgates ma tormasin otsejoones pesema ja siis algas pohmell. Klubis olin ikka selline nagu ma olen. Mitte midagi, mille üle uhke olla. Ma ei põegi enam, see on nii vana asi, et erryone's used to it. See ongi põhjus, miks ma üliharva alkoholi tarbin. Mu tolerants alkoholi suhtes on olematu, mul on weak stomach ja enesekontroll kaob välgukiirusel.

Mõtlesin küll, et lollusi ei tee, sest I kind of have a thing going on ühe noormehega. We not dating, aga ma meeldin talle ja tema mulle ka. Temaga on naljakas lugu, ta on siin blogis olnud many times. Ta meeldis mulle ka aastaid tagasi, kui me koolikaaslased olime. Kuid mina talle mitte. Muidugi. Nüüd aastaid hiljem ta kuidagi ilmus välja jälle ja mina, not giving shits since birth, ründasin passiiv-agressiivselt teda, et miks nüüd ta alles mind avastab, kui ma olen ammu eluga edasi läinud. Ta vastas, et sai oma veast aru, et ta poleks pidanud let me go. Igapäevaselt suheldes tulid need vanad feelsid, mis mul kooli ajal ta vastu olid, tagasi.

Igakord kui ma olen pohmelliga surivoodil, mõtlen, kuidas sellest lahti saada. Tahaks vett juua, aga see viib oksendamiseni. Eesti Hip Hop Festivali järgsel hommikul ma kummutasin pool liitrit vett sisse ja sama kiiresti see tuli tagasi üles. Not my proudest moments. Ma jõin täna värskelt pressitud porgandi-õuna mahla, et vitamiine endasse saada ja tegin miniuinakuid Yvel & Tristani saatel. Pohmell kadus.

See lugu siin on imeline, Cures hangovers.





Saturday, October 22, 2016

Hair Recovery - Month 2


On möödunud kaks kuud sellest, kui ma otsustasin viia oma juuksed puhkusele. Ma olen kahe kuu jooksul juukseid sirgendanud maksimaalselt 4 korda. See on enneolematu. Terve oma teismeea ma sirgendasin päevast päeva juukseid. Ma ei tea, et mingi suur muutus oleks olnud. Peale värsket pesu on nad ikka kahused ja karvased, aga hiljem lähevad siledamaks ära. Krissul on peale pesu sirged ja siledad, närvi ajab. But then again, ta ei sirgenda oma juukseid ja pole kunagi neid värvinud.

Sellised on mu juuksed praegu. Mingi oranžika tooniga pähklikarva ärapleekinud juuksed, mis mulle ei meeldi üldse. Juuksed võiksid kasvada kiiremini, et mu naturaalne tumešokolaadikarva toon kataks kõiki juukseid. 


Juukseid on vähe. Saan korraliku karvapalli omale viltida igast korrast, mil juuksed kammin. Tulevad lihtsalt peast ära. Mu emal hakkasid minuvanuses juuksed peast välja kukkuma ja ma kardan, et mind ootab sama saatus. Ema ütles, et põhjus tema juuste väljalangevuses on ilmselt radiatsiooni pärast, sest tema kodulinnas kuskil Siberi südames toodeti ohtralt uraani ja some of it got out

In other news. Näeme täna sinuga Cheersis. 

Wednesday, October 19, 2016

Public Speaking Horror


Ma seisin täna suures auditooriumis, all eyes on me, süda peksles ja ma toetusin vastu lauda. Ma pidin ühes aines ettekannet pidama. Olin väga endast väljas ja ujusin oma higis. Muidugi ma olen master emotsioonide varjamises kui seda väga vaja on. Mul on lihtsalt artikulatsiooniga probleeme. Suutmatus tavasituatsioonideski selgelt ja aeglaselt rääkida + mu foobia avaliku kõnepidamise ees resulteerus selles, et ma rääkisin vist seal täielikult arusaamatut paska, panin juurde paar leedu räpivärssi ja kokutasin. Ikka väga palju. Tõsiselt häbi oli. Kuid väliselt tundus, et ma olen täielikult relaxed, kuigi mu põlved värisesid laua taga kontrollimatult. Ma kaalusin pikalt, et ma lihtsalt keeldun ettekandest. Kuid siis ratsionaalselt järele mõeldes, kui minust saab kunagi kliiniline psühholoog, kuidas ma saan siis teisi aidata kui ma ise endaga hakkama ei saa. Astusin oma hirmule vastu, ei teinud teistest välja ja pidasin silmsidet vaid õppejõududega. 

Also, make up on point täna. Mu highlighter on nii õrn aga samas on nii naturaalne efekt, nagu ma tõepoolest säraksingi. 


Monday, October 17, 2016

Lipstick collection


Update (@22:50): Olin instagramis ja nägin oma "eksmehe" pilti ta uue naisega. Me ei olnud suhtes, sellepärast ka jutumärgid, aga midagi oli. Ta tahtis suhet ühel põhjusel, mis mulle ei meeldinud ja nii see jäi. Kas ma olen veidi psühhopaat, et ma olen natuke mad, et he found himself a new bish? Ma olen tüüpiline angry naine, endale ma ei taha, aga teistele ei taha ka anda. I just can't with myself

Pildiotsingu laughing gif tulemus

Ütlesin emale, et ma kardan, et mul on Parkinsoni haigus. Mu käed värisevad kergelt, aga ümbruskonnale märgatavalt. Inimesed teevad nalju, et joo vähem. Ma joon maksimaalselt kaks korda kuus. But I can't stop the shaking. Ma ei tea, millal see hakkas. Ema ütles, et mu närvisüsteem was traumatized, kui minuga see juhtus lapseeas ja ilmselt sellepärast see kätevärin ongi. Ma ei tea, mis see on. Ma ei mäletan vaid seda, et me mängisime naabripoisiga tema pool tagaajamist, ma kukkusin kõhuli maha ja tundsin kaelas kraksu ja legit arvasin, et murdsin kaela lol. Edasi on blurr. Ema ütles, et ma olla tulnud koju šokis, ei rääkinud ei söönud ei joonud paar päeva, olin vaid hüsteerias out of nowhere ja nad viisid mu psühhiaatri juurde ja I was put on antidepressants. Ma ei mäleta midagi. Ma olin 9. Algaja psühholoog minus arvab, et juhtus midagi minu arust traumeerivat ja ma surusin the memory of it oma teadvusest välja, mu kaitsemehhanism. What the hell was so traumatizing

In other news, räägime huulepulkadest. Ma olen pigem huuleläigete fänn, nendega kergem elu. Ei pea nii hoolikalt peale kandma ja näeb alati kena välja. Olles Diori kummardaja, olen soetanud omale tillukese kollektsiooni. 


Vasakult on Lip Glow huulepalsam, mis jääb kõigil erineva tooniga. Siis Tell Me Dior, Dormeuse, Delice ja Cruise. Selle oranžiga on olnud raskusi, vahel ei meeldi, vahel meeldib. Praegu meeldib.


Pupa matt lip fluid ei tea mis toonis. Huultel jääb selline red mauve tüüpi. Ma ei tea, kas Pupa on high end bränd või mitte, pole sellest palju kuulnud, hella expensive tho.



Ja lõpuks Yves Saint Laurent huulepulk toonis Prune Avenue. Nii ilus sügisene toon. Kahju, et ma seda ei kanna eriti. Koolis seda väga ei kannaks ja kuna ma ei käi kuskil ega tee muud peale kooli siis see on pigem kasutust saanud rootsi kruiisidel.


Thursday, October 13, 2016

#CollegeLife


Räägin teemast, mis ongi kogu minu elu olnud viimased kaks aastat ja rohkem. Ülikool. Ma olen senior year eesti ja soome-ugri keeleteaduse programmis. Mul on peaeriala kaetud 96% ulatuses, ma mul on veel kaks semestrit wõro keelt, soome seminar (bakalaureusetöö seminar) ja nagu ma hiljuti avastasin, siis ka üks kirjandus- ja teatriteaduse aluste kursus (??!?), mis oli mul kahe silma vahele jäänud. Muidu on see viimane aasta täis psühholoogia aineid, mis on mu kõrvaleriala. 

Elan moodsas üliõpilaselamus, mis on ideaalses asukohas. Kesklinna ja ülikooli peamajani on viis minutit kõndida, kõik ööklubid on kiviviske ulatuses. Hell, ma elan sõnaotseses mõttes ööklubi Tallinna peal. Kuigi ma elan vanematekodust 76 kilomeetri kaugusel, sõltun ma neist ikka väga palju. Ma ei pese ühikas oma pesu, sest ma usun, et ma ei oskaks pesumasinat kasutadagi. Ma tean, pathetic. Ma viin hoopis koju. Laeval töötades ma olin sunnitud oma pesu seal pesema, sest puhtaid töösärke oli pidevalt vaja ja ma mäletan ma keerasin laeva pesumasina perse ja kutsusin kell kaks öösel läbi info omale masinaruumist mehaaniku appi. Väga häbi oli. 

Ma ei söö siin sooja toitu, sest ma ei oska süüa teha ega siinse pliidiga opereerida. Ma söön võileibu, smuutisid ja Hesburgerit. Köök on kõige rõvedam koht siin boksis, mõni ei korista enda järelt ja mina olen vist ainus, kes seda pliiti küürib, kuigi ma seda üldse ei kasuta

Mul on vist kõige ilusam koolitee Eestis. Hommikuti üle emajõe läbi raeplatsi. Peaaeriala ained on mul peamaja kõrval asuvates hoonetes. Psühhomaja asub next to da freaking castle põhimõtteliselt. So pretty.


Tuesday, October 11, 2016


Mõtlesin, et neelan selle alla ja ei ole dramaatiline. Aga I've fukken had it. Tartu bussiliiklusega ja kõigega, mis seostub siinse liiklusega ja bussidega. 

  • Bussijaam. Seal tuleb alati üks vanem mustlasdaam pakkuma ennustamist. Koguaeg. 

Картинки по запросу fuck off gif

  • Teisipäeviti on mul Raja tänava psühhiaatriakliinikus loeng ja ma ei osanud sealt tagasi kesklinna sõita. Mis peatus? Mis buss? Läksin siis kõige lähemasse peatusse ja sealne graafik ütles, et nr 18 sõidab kesklinna. Vahva, sinna ma istungi. Kuid buss sõitis Lõunakeskuse ette, kõik läksid maha peale minu. Arvasin, et ok, lamp peatus, bussijuht, lez roll kesklinna nüüd. Bussijuht käratas mulle "NOH, LÕPP-PEATUS!". Loivasin bussilt maha.
Картинки по запросу stop yelling gif

  • Peale eelmist juhtumit ma suundusin kohe otse teise bussipeatusse ainult et mind ja toda peatust eraldasid teetööd. Mõtlesin, et ronin üle kuidagi nende teetööde, mu kuradi ainus lootus on see peatus seal. Teetöölised vahtisid mind kurjalt ja vilistasid a la dafuq you goin lady? Tartus on iga päev kõikjal teetööd, just seal, kus mul minna vaja on.
Картинки по запросу fuck you too gif

  • Igakord, kui bussi astun, tervitab mind mingi lõhn. Nagu keegi oleks kuskile tooli alla oksendanud. Või sittunud.
Картинки по запросу ew gif

  • Mu ühika ette paigaldati umbes 52 foori. Okei, järgnev on mu enda lollus ja viga aga it still pisses me off. Oli küll punane, aga kõik jalakäijad väsisid rohelist tuld ootamast ja läksid üle tee. Keegi ei signaalitanud. Ma kõhklesin aga lõpuks ikka astusin teele. See hetk, kui mu jalg teed puudutas, rammiti signaali. Yes I admit, minu viga, et teele trügisin. Teistele ei signaalitatud ja mina olin ainus, kellele signaali lasti.
Картинки по запросу alrighty then gif

    

Sunday, October 9, 2016

bared ass in front of crush


Ma olen end sünnist saati igatemoodi häbistanud. Mul on pidevalt häbi. Mul on palju olnud selliseid momente, kus tahaks maa alla vajuda. Üks neist juhtus laeval. Kolleegide, klientide ja mis kõige hullem - silmarõõmu ees.

Right, see juhtus siis, kui ma sain ametikõrgendust. Mind pandi a la carte restorani ja ma häbistasin seal end igal võimalikul moel. Ma keerasin esimesel päeval nii palju paska ja vabandasin iga oma teo eest sõnaotseses mõttes iga minut. Ma olin nii kindel, et ülemus nüüd veab mind tagasi sinna, kus ta mu võtnud oli, rootsi lauast. Õnneks seda ei juhtunud ja minuga oldi väga rahul. Kuid see ei takistanud end mind häbistamast. 

Mul juhtus tol päeval olema kitsas seelik, mis tõusis koguaeg üles. Lisaks oli ees põll, mis aitas seelikul veel enam üles tulla. Mul oli nii palju tegemist, et ma ei märganud midagi. Lõpuks ütlesid paar töökaaslast: "Oot, keera ümber.. kuule, sul on tagumik täitsa paljas". Issver. Ja mul lihtsalt pidid olema need alukad too päev jalas - peaaegu täielikult läbipaistvad. Mul oli nii häbi. Kõik nägid. Silmarõõm ka. 

Pildiotsingu embarrassing gif tulemus

Peale seda intsidenti ma kandsin tööl vaid number suuremat seelikut ja vaatasin iga 5 minuti tagant oma tagumikku peeglist making sure my ass is not exposed.


Thursday, October 6, 2016

Wednesday, October 5, 2016


I wish I was a successful medical student. Koguaeg on olnud mingisugune soov kuskil mälusopis olla arst. Aitäh, Grey Anatoomia oma kuradi Mark Sloanide ja Alex Karevide pärast. Nüüd, kus ma puutun kooli tõttu iganädalaselt kokku arstidega psühhiaatriahaiglas, kes meile psühhiaatriat õpetavad, on see soov vaikselt pitsitama hakanud. Ma tean, et minust arsti ei saa, I ain't smart enough, et isegi arstiteaduskonda pääseda. Keemia ajab oksendamiseni pea ringi käima ja bioloogiaga on nii ja naa. Nüüd ma tajun muidugi bioloogiat rohkem, sain geneetika eksami B ja väga uhke enda üle. Kuid kui ma isegi oleksin arstitudeng, oleksin ma läinud residentuuri kas psühhiaatriasse või kardioloogiasse. I'm jelly of y'all, teist kellest kunagi arstid saavad. Kui endast arsti ei saa, I'm gonna marry one.

Kas oma isiklik Dr. Mark Sloan on liiga palju palutud

Картинки по запросу dr sloan


Картинки по запросу mark sloan gif

Картинки по запросу he's hot gif

Tuesday, October 4, 2016


Kui mitu korda ma olen kirjutanud valmis postitused, need avaldanud ja siis hetk hiljem ära kustutanud. Ma kustutasin just viimase postituse ära. Ma rääkisin seal, mis hetkel toimub mu love life rindel, päris huvitav oli, aga tundsin end ebakomfortselt.  I deleted that shit, sest peale ühte intsidenti ühes Viljandi klubis ma enam ei kipu rääkima about this topic. Ma olin seal klubis ja usu või mitte, see tund, mis ma seal veetsin, kogu möll justkui keerleski mu blogi sisu ümber. Nagu mocking me for what I wrote about my love life. Mitu inimest kusjuures küsisid, et miks ma kirjutan sellest ja tollest. Üks endine silmarõõm istus mu ette lauale ja vaatas otsa ja siis ma vaatasin ümber ja saw his friends laughing. Siis ma mõtlesin, et ma lihtsalt ei puuduta seda teemat enam siin. 

It's a damn shame, tahaks sulle oma elust kõike rääkida, aga

Картинки по запросу i can't gif



Sunday, October 2, 2016


Jesus, elu on ettearvamatu. Siis, kui me Kristinaga Tartusse kolisime ja uut elu alustasime, jätsime everything and everyone siia. Et paljudega enam eluteed ei kohtu. Et aitab küll, ma olen teiega olnud siin Viljandis 19 aastat, bye. Kuid nii see ei läinud. Ma olin eile koos inimestega, kellega ma arvasin end enam kunagi mitte kohtuvat, sest me kõik lõpetasime ammu juba Viljandi Gümnaasiumi, oleme mööda Eestit laiali eri ülikoolides. Eile aga olime näiteks sellesamuse Bae'ga, kes mulle gümnaasiumi viimasel aastaö nii meeldis. Ta oli siis rebane, mina abiturient. Sa oled seda lugu sada korda kuulnud. Igatahes, sa tead küll, keda ma mõtlen. Naljakas oli eile seda kõike meenutada talle, et kuidas ma teda koolis jälgisin ja miks ta mulle meeldima hakkas ja palju muud piinlikku. But Sandra gave 0 shits. Endiselt ei anna. 

Muide, ma panin eile esimest korda elus ise omale kunstripsmed. Päris inetud tulid, selles mõttes ühe kleepisin omale silmalau peale, teise oma ripsmete keskele kuskile. Aga hakkama sain.